BeFit osaleja Gerda Kuus: “When you find an idea that you just can’t stop thinking about, that’s probably a good one to pursue.”

Hei, armas lugeja! Kuidas lihavõtted möödusid? Ma pean tunnistama, et seekord olid minul esimesed sellised pühad, kus ma mune ei värvinud ega koksinud. Sellegipoolest ma muidugi sõin neid, sest munad on suht igapäevane osa minu toitumises, aga mitte just eriti pühalik osa! 😀 Selle asemel aga intervjueerisin ühte oma kallist sõbrannat, kes osales Hersi BeFit  konkursil samamoodi nagu mina. Kokku intervjueerin tegelikult kolme osalejat, et uurida, mis neid motiveeris osalema, küsin mõningaid nippe-näpunäiteid, motivatsiooni ammutamise kohta ning mis põhiline – kuhu edasi? Aga aitab lobast ja alustagem siis esimesest:

GERDA KUUS, 22

12891097_10154076553621057_4364265774327667048_o

Kuidas olid su suhted trenni ja tervisliku toitumisega enne seda konkurssi?

1. klassist umbes 6ndani mängisin Siili palliklubis korvpalli ja võtsin osa ka gümnaasiumi korvpallivõistlustest. Muud sporti ma teadlikult ei teinud, kuid vahepeal käisin kergejõustikus, kuid need olid mõned korrad, aga ka mitte mingi eesmärgiga mingist võistlusest osa võtta. Kui ülikooli (TTÜ) läksin, võtsin seal vabaainetena aeroobika ja kehalise tunde. See aasta täitus mul nüüd kaks aastat kui olen järjepidevalt Reval Spordiklubis käinud. Alguses käisingi vaid rühmatrennides, sest ma ei julgenud ega osanud jõusaalis mitte midagi teha – BodyPump oli lemmik!

Ligikaudu poolteistaastat tagasi hakkasin jooksmas käima. Kooli ajal jooksmine polnud mu kõige lemmikum tegevus, sest seal oli kõik aja peale ja mulle ei meeldi see tunne, kui keegi mind sunnib midagi tegema. Näiteks ma mäletan Cooperi testi, mis oli vaid 12 minutit, kuid minule tundus see aeg terve igavik ja mul hakkas alati paha kui ma pidin seda jooksma- ilmselt paljud on kogenud seda tunnet. Hetkel see 12 minutit on minu jaoks soojendus, mida ma joostes naudin.  Alguses kui ma jooksmist alustasin, siis suutsingi vaid joosta 5 minutit, siis 10 minutit ja aina pikemaks see aeg läks, mida suutsin joosta. Nüüd eelmise aasta lõpus otsustasin (kuigi mõtlesin selle peale juba ammu), et lähen SEB poolmaratonile. Kui ma selle otsuse vastu võtsin, siis ma ostsin koheselt pileti ära, sest siis on kindel minek, enam tagasiteed pole. Ma teadsin, et päris üksi, iseseisvalt ma ei suudaks 21,5 km ära joosta, siis selleks ma võtsin ühendust Toomas Unt’iga, kes on nüüd mu jooksu mentor.

Eelmisel aasta ma jõusaalis eriti ei käinud, sest ma ei julgenud- mõtlesin, et kui valesti teen mingit harjutust, siis inimesed vaatavad mind ja naeravad?!? (täielik jaburus, aga selline on meie mõistus, mis kujutab ise asju ette). Kuna mu kaaslane Urmas Kass on väga-väga teadlik jõusaalitreeningust kui ka toitumisest, siis me võtsime aluseks Ott Kiivika üldtreeningkava ning hakkasime seda minu keha arvestades ümber töötama.

Toitumisega oli nii, et sõin kõike, mida soovisin. Sinna kuulus ka väga-väga palju šokolaadi. Mäletan seda, et aasta tagasi võisin isegi nii teha, et käisin trennis ära ja pärast seda sõin koheselt šokolaadi. Ma usun, et see oli vist juba šokoholism?!? (kui nii võib öelda).

Mis/kes sind ajendas sellest konkursist osa võtma?

Sina, Sille rääkisid, et selline konkurss on tulemas ja Sina võtad sellest osa. Kuna meil mõlemal oli huvi bikiinifitnessist osa võtta, siis ma viimasel hetkel ostsin ajakirja ja tegin need pildid ära. Pildid saatsingi viimasel päeval, sest ma uskusin, et see tõesti võib mu elu muuta ja motiveerida mind olema parem mina.

Mis trenni sa tegid/teed? 

Konkurssi ajal käisin 3x jõusaalis- jalaharjutused olid iga kord sees! Käeharjutusi ma lõpu poole nii palju ei teinudki, sest massaaži tegemisest tulev koormus oli niigi suur. Rohkem paningi rõhku õlgadele, seljale ja kõhule. Lõpu poole pingutasin ikka nii, et higi väljas! Hetkel ma veel õpin oma keha tunnetama ja keskendungi ainult endale ning teen neid harjutusi, mida teha soovin. Ma ei vaata enam teisi, et mida ja miks nad midagi teevad, keskendungi ainult 100%liselt endale. Väga-väga treenitud naisi ma ikka korraks vaatan kui nad teevad mingit harjutust, sest ma saan õppida nende pealt. Sest ma saan jälgida kuidas nende kehaasend on ja kui ma ise millalgi seda harjutust hakkan tegema, siis ma saan juba ennast jälgida, kas teen õigesti. Aga muidu on Urmas see, kes mind kõige rohkem suunab ja õpetab ja tänu sellele mul on huvi nüüd ise ka internetist uurida trenniharjutuste kohta.

Lisaks jõusaalile käin 3x nädalas jooksmas. Praegu juba sunniviisiliselt puhkan pühapäeviti, sest vahepeal ma kurnasin oma keha täielikult ära. Nüüd mõistan miks puhkust on kehale ka vaja anda. Mu jooksumentor Toomas on mulle õpetanud nii palju erinevaid külgi, mida jooksmisel jälgida ja see on mind meeletult palju aidanud. Üks asi, mis mul puudu oli, olid venitused pärast jooksmist- nüüd on vähemalt 10 minutit venitust 100% olemas.

Toomasega vaatame iga kuu lõpus eelneva kuu üle ja paneme järgmise kuu plaanid ja eesmärgid paika. Kui ma aasta alguses hakkasin jooksma, siis ma sundisin mitmel korral ennast minema, sest ma ei tahtnud Toomasele ja ka endale pettumust valmistada. Põhjus oli selles, et kuna Toomas on nõus mind aitama ja natukene aega pühendama minu peale, siis ma ei tahtnud talle öelda, et ma täna ei viitsinud lihtsalt jooksma minna. Märtsis oli endal juba selline adrenaliinilaks sees, et ma juba ootasin päeva, millal saaksin jooksma minna. Soovisin ajaliselt iga kord ennast vaid veel-veel rohkem ületada. Ma arvan, et ma ei ole elu jooksul nii palju jooksnud kui viimase kolme kuuga. Olen hakanud endale mõttes seadma eesmärke, et mis ajaga ma mingi km võiksin läbia ja siis keha juba teadlikult töötab sellele kaasa, et ma jookseksin õige aja sisse. Praegu ma tegin vaba nädala jooksmisest, sest tundsin, et olen keha ära kurnanud. Nüüd ootan juba uue nädala algust, et saaksin jälle ennast ületama hakata! 🙂

Siin on näited Gerda treeningutest:

Algajate kava
märtsijooks

Mis oli sulle selle teekonna jooksul kõige raskem?

See, et ma registreerisin ennast ära, kuid ma ei teadvustanud endale, mis pingutust see tegelikult nõuab. Mõtlesin, et ah, teen lihtsalt trenni ja küll keha muutub paremaks ja ilusamaks. Siis ma hakkasin jälgima teiste kaasvõitlejate blogisid ja progressipilte ja nägin, et juba paari nädalaga on paljudel väga head tulemused! Pärast ühte kuud sain aru, et ma pean mingi süsteemi endale välja töötama, muidu saadan samasugused pildid tagasi, milline ma võistluse alguses olin. Ma ei pannud alguses endale eesmärki, et näiteks ei söö ühtegi šokolaaditükki. Ma ikkagi ei tajunud seda, et see on konkurss ja ma pean ka pingutama! Teisel kuul hakkas mulle alles koitma, mida see võistlus tegelikult tähendab. Esimese kuuga ma võtsin natukene alla, aga ma ei teinud nii kiiret progressi, kuid oleksin tahtnud. Kui ma oleks kaks kuud toitunud ja teinud trenni nii nagu viimase kolme nädala jooksul, siis oleksid tulemused palju paremad olnud. Enne oli mul nii, et kui keegi šokolaadi tõi, siis jätsin kõik endale. Nüüd suure rõõmuga jagan kõik ära- ei isutagi enam. Hetkel naudin soolase toidu söömist palju rohkem kui magusa, ju siis ma saan toidust nüüd teatud vajalikud toitained kätte! 🙂

Mida sellest õppisid ja endale kaasa võtsid?

Kuna ma alguses ei hoomanud, mida see konkurss tegelikult minu jaoks endast kujutab ja nähes õde (Jane Kuus) Fitlapi  tegemas, siis ma sain aru, et mul tuleb toitumine  korralikult kätte võtta. Enne sõin 3x päevas ja ühe vahepala, aga kui hakkasin intensiivsemalt trenni tegema, siis sain aru, et mu keha vajab veel ühte vahepala. Nüüd teen endale kogu aeg süüa kaasa, sest siis ei teki kiusatusi ja tean, et söön õigeid asju. Esmaspäevast-reedeni on mul planeeritud toidukorrad, nädalavahetusel olen natuke vabam.

Ma sain aru, et pulsikell (Polar M400) on minu jaoks meeletult tähtis. Eriti jooksmas käies, sest siis ma saan oma pulssi jälgida, km ja aega. Ma usun, et ma olen suhteliselt algaja veel treenimises, aga iga päevaga tunnen, et ma soovin aina rohkem ennast arendada ja teada saada selle „trennimaailma“ kohta.

BeFIT konkurssi alguses ma ei mõelnud, et ma olen hullult paksuke, kuid ma ei olnud oma kehaga rahul. Vaadates nüüd kahe kuu tulemuse pilte, imestasin isegi, kui palju on keha võimaline muutuma nii-öleda kahe kuuga.

12903656_10154063541336057_1771420535_o

Kuidas sa ennast motiveerid või kas sul üldse tekkis vahepeal selliseid päevi, mil trenni ei viitsinud minna ja tahtsid mingi rämpsu järele haarata?

Alguses oli küll nii, et ma toitusin ilusti, aga kui ma tahtsin, siis ma ikka võtsin šokolaadi. Kaks päeva enne konkurssi lõppu läks mu kaaslane burgerit osta ja siis ma ütlesin, et toogu mulle ka üks burger, ma olen ju nii kõvasti trenni teinud, et võin küll. Aga kui ma burgerit hammustama hakkasin, siis ma mõtlesin, et mul ei ole seda ju tegelikult vaja. Ma olin just jooksmises oma 5 km aega parandanud ja pärast ühe burgeri söömist mõtlesin, et rohkem ei ole vaja. Mul ei tekkinud kunagi ka mingit kahetsust, kui ma sõin midagi ettenähtust väljaspool. Esimene kuu ma pigem õppisingi ennast tundma ja teise kuuga sain lõpuks aru, kuidas mu keha töötab ja reageerib trennile ja toitumisele.

Veebruari teisel nädalal ma ei jooksnud kordagi, sest siis mul tuli motivatsioonikriis, vb oli see sellepärast, kuna kõik eluvaldkonnad kuidagi lonkasid. Ilmselt keha oli väsinud ja siis tundusid kõik muud asjad ka rasked ja koormavad. Pärast seda panimegi Urmasega paika mu trenniplaanid ja sealt edasi on kõik läinud plaanipäraselt, enam viilinud pole. Ma usun, et konkreetse plaani seadmine aitas mul fookuse tagasi saada. Kuna ma pidin jagama aega jõusaali ja jooksmise vahel, siis oli eesmärk kuidagi sassis, kuid nüüd on täielikult paigas.

Alguses käisin sõbra, Joonasega jooksmas, sest ta motiveeris mind 8 km ajal ja mul ei olnud aegagi mõelda, kas ma nüüd jooksen lõpuni või mitte. Ta aitas mul pikemaid distantse läbida ja ma olen temale selle üle väga tänulik! 🙂

Välismaainimestest motiveerib mind Sandra Prikker, sest tal on meeletult ilus treenitud keha! Tema pilt on mul telefoni taustapildiks, meenutades pidevalt, millist keha ma tahan saavutada, milline välja näha.

Suur tänu läheb mu kaaslasele, Urmasele. Tänu temale olen ma vaimselt kui ka füüsiliselt jõudnud siia, kus ma praegu olen. Ma olen nii tänulik, sest ta õpetab, aitab, motiveerib ja inspireerib mind.

Suured tänud lähevad ka jooksumentor Toomasele, sest sellised tulemused ma olen vaid tema suunava abiga saavutanud.

Lisaks inspireerib Sisemina, mis on minu isiklik projekt koos sõbranna Mai-Liis Kivistik’uga. Sealsed inimesed on mind meeletult palju inspireerinud, saavutamaks kõik oma eesmärgid, mida soovin saavutada. Inimesed, nüüd juba väga-väga head sõbrad, kes on Sisemina workshopidelt läbi käinud on nii palju mind vaimselt toetanud ja edasi aidanud, samuti ka Mai-Liis on alati toeks olnud! Suur-suur tänu Teile armsad inimesed!! 🙂 Ma loodan südamest, et meie inspireerime Teid Mai’ga samamoodi nagu Teie meid! 🙂

Mida arvad sellest, et öeldakse, et 70% on söömine ja 30% trenn?

Nõustun sellega täielikult. Kohe oli näha, et kui ma korralikult sööma hakkasin (kellaajaliselt küll ei jälginud), siis paranesid ka tulemused. Toitumise saingi korda tänu FitLap’i abil.

Mida soovitaksid/ütleksid teistele, kes sellest konkursist osa ei võtnud, kuid ka ilmselt omaette vaaruvad, et võiks endaga midagi ette võtta?

Minu meelest need kaks kuud on pigem selline aeg, kus sa alles õpid ennast jälgima ja tunnetama. Alguses ma näiteks vaatasin, et kõik võtavad nii palju alla ja võrdlesin ennast teistega. Kuid lõpuks sain aru, et see on võistlus ikkagi iseendaga! See võistlus annab tõuke veel rohkem endaga edasi töötada. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et võidan peaauhinna, sest võistlusel oli meeletult palju tublisi neidusid, kes on seda peavõitu minust kordades rohkem väärt! Pigem oligi see, et ma tahtsin endale tõestada, et ma suudan ennast kokku võtta.

Minu jaoks on hästi võimas tunne see, kui sa tahad ennast ületada. Tuleb ennast pidevalt kiita kui sa teed midagi õigesti, sest sellega sa tõmbad oma motivatsiooni üles. Näiteks kui ma jooksin 9 km vähem kui tunniga, siis ma kiitsin ennast ikka korralikult. See tekitas sellise õnnetunde, et mul oli pärast väga hea olla! Enda vaimse poolega tuleb väga palju tööd teha, sest siis sa oled valmis saavutama mida iganes sa soovid!!

Kuhu suundud edasi ja mis mõtted on?

Kaks ja pool aastat tagasi ma mõtlesin, et soovin tulevikus osa võtta bikiinifitnessivõistlusest. Kuid tol hetkel ma ei tajunud, mida see trennitegemine endast tegelikult kujutab. Ega nüüd ma ka veel ei taju päris täpselt seda, aga paremini kui enne. Nüüd on suur soov näha, kuidas ma seda suudan teha. Soovin näha, kuidas mu vaimne ja füüsiline pool selleks valmis on ja milleks ma üldsegi võimeline olen.

Kui ma vaatan bikiinifitnessivõistlejaid Instagramis, siis ma ausalt imetlen kui suurepärased nad on. Sest seal on kindlasti meeletult vaimne ja füüsiline kormus peal, kuid ma tahan seda ka ise kogeda ja läbida.

Hetkeseisuga on mul eesmärk joosta SEB poolmaraton kahe tunniga. See aeg oli mul alguses 02:30:00, aga nüüd on see vähenenud 02:00:00 peale, kuna ma näen, et mu tulemused kogu aeg paranevad. Ma usun, et see tulemus paraneb veel 01:45:00 peale, kui korralikult trenni edasi teen!

Bikiinifitessiga ma tahaks laval olla kindlasti aasta pärast, aga ma ei välistaks, et kui ma praegu endale mõne mentori leiaksin, et siis ma läheks juba sügisel lavale. Ma usun, et vaimselt olen ma valmis selle jaoks ja ootan juba põnevusega, mis saama hakkab. Selles mõttes ma näen ja usun, et kõik, mida inimene tahab vaimselt ja füüsiliselt saavutada, siis ta on võimeline seda saavutama.

Lõpetuseks: nimeta oma lemmikharjutus ja üks põnev tervislik retsept või söök

Jalapress on mu lemmik! Pideva harjutamise tulemusel surun juba 110 kg ära 8-10x! (on Gerda enda üle uhke!)  Ja kaabliga puusasirutus on teine lemmik.

Lemmiksöök on praegu oasalat: oad, õun, kurk, 3%ne majonees, muna – FitLapi kava järgi tuleb väga-väga suur ports!

Söögiisud kasvavad kogu aeg, mida rohkem treenin, seda rohkem tahan süüa. Olen avastanud, et ka imelikud isud tekivad, näiteks võin koos süüa leiva peal peanut butter’it ja tomativõid.

 

Lõppkokkuvõtteks tahan ma öelda, et ma olen jõudnud oma elus nii kaugele tänu teiste inimeste abiga. Oma lähedaste, perekonna, eriti ema kohusetunde ja vanaema sihikindlusega.

Lase ennast elus aidata ja sa jõuad palju kergemini ja kaugemale, kui üksi pusides!

 

Meie viimasest Sisemina workshopist käis läbi selline mõte:

“Tähtis pole see, mida Sa teed, vaid see, et Sul on seda kellegagi jagada.”

 Gerda pildi leiab nüüd ka BeFit lõpetajate galeriist: http://hers.ee/blog/2016/04/04/befit-2016-finalistide-galerii/

 

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *