Minu lugu – aus lugu sellest, miks ma tegelikult seda blogi pean

Hei!

Mõtlesin, et kirjutan täna natukene lähemalt endast. Kes ma olen ja, kust ma tulen ja, miks ja kuidas ma jõudsin üldse siia, et sina praegu seda postitust loed. Aga ole valmis, see tuleb natukene pikem kui minu tavalised postitused ja natukene ka isiklikum 🙂 – nii et haara kohvitass ja avatud meel kõrvale! 😀

Olen pärit Sargverest, ühest armsast ja rohelisest külast Paide lähedal, Kesk-Eestis. Seal asub ilus roosa mõis, kus ma käisin 8 aastat koolis ja minagi olen roosast majast pärit. Noh, kui roosaks seda ikka enam tegelikult nimetada saab – suht valge nüüdseks! 😀

215_183_104583778441t81h4aea

Ja jep, seesama maja, mis see talv ka igal pool uudistes oli, kui Kesk-Eestis ühe korterelamu katus põlema läks. Õnneks meie korter on esimesel korrusel ja veekahjustusi oli meil minimaalselt. Aga mitte üldse sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Olin algkoolis hästi elav ja võtsin osa igasugustest erinevatest huviringidest. Ma käisin rahvatantsus, show-tantsus, näiteringis, laulukooris, osalesin olümpiaadidel, igasugustel võistlustel ja ega ma sugugi kehv ei olnudki! Laulmist armastasin ma üle kõige, aga võrrelda ei osanud neid tegevusi kuidagi – kõik olid mõnusad ja olin kogu aeg aktiivne, positiivne ja rõõmus.

Sorry naised, kes end siin pildil ära tunnevad - great times we had, huh? :D
Sorry naised, kes end siin pildil ära tunnevad – great times we had, huh? 😀

Kui puberteet kätte hakkas jõudma ja nii umbes seitsmes klass tuli, hakkas mulle kehaline kasvatus aina vähem meeldima. Pelgasin rahvastepallis palliga pihta saamist, kätekõverdusi ei tahtnud teha ning iga kord tundi minnes kartsin, et ega õpetaja seekord kitse ei maini! 😀 oh, see oli minu jaoks nagu üks suur terror! Show-tants ja rahvastetants ka vajusid kuidagi loomulikult ära põhikooli lõpupoole – juhendajad vist enam ei saanud sellega tegeleda. Aga ma ei pannud tähelegi ja ei kurvastanud. Võistlustelt ja olümpiaadidelt võtsin osa aina vähem ja ainus, mis veel alles oli jäänud, oli mõningane koolitustel käimine, raamatute lugemine (sest ema oli raamatukoguhoidja!  – sealt minu armastus raamatute vastu) ning klassiansambel. Meie klassis oli hästi palju musikaalseid lapsi, seega meil oli klassiansambel ja seal mulle väga meeldis laulda.

sille-noorena

Aga nagu näha, siis selline puberteedilik aeg tuli peale, kus hakkas vaikselt kasvama selline asi nagu ebakindlus (rääkimata sellest, kuidas ma alatasa end mõne klassiõega võrdlesin). Siis tuli keskkool. Keskkooli tuli minna Paidesse, sest meie külas nii palju inimesi polnud, et sellist kooli sinna üles seada. Mõelgem siis ise, mis tunne on minna koolist, kus on umbes 80 inimest (ja sinu klass on kõige suurem – teid on 12! 😀 ) kooli, kus on umbes 800 inimest. Meil olid ka ilmselgelt paralleelklassid ja meid oli ühes klassis umbes 30. Ja ei saa öelda, et ma ei oleks seltskondlik olnud. Ma sain kõigiga hästi läbi ja ei olnud nagu mingit otsest suurt probleemi või tagakiusamist, aga see väikesest koolist üleminek lõhkus minu enesekindlust veelgi. Nii raske oli aru saada, kes ma siis tegelikult olen ja miks ma siin maailmas olen ja kõik muud sellised koledad probleemid, mis paljudel meist on ilmselt üleminekueas peast läbi käinud. Nö emoperiood hakkas peale tulema ja 12 klassi lõpus tegin endale isegi kulmuneedi.

See pilt on tehtus pärast keskkooli lõpetamist, kui kolm kuud Inglismaal elasin, kahjuks siin minu emondus nii palju ei väljendu, sest me läksime ikkagi kluppi! :D
See pilt on tehtus pärast keskkooli lõpetamist, kui kolm kuud Inglismaal elasin, kahjuks siin minu emondus nii palju ei väljendu, sest me läksime ikkagi kluppi! 😀

Üritasin veel vanast harjumusest mõnel koolitusel käia, kuid huviringides ei käinud enam ning pärast kooli tahtsin ka pigem kiiresti koju minna. Tagantjärele mõeldes ei ole mul suurt aimugi, mida ma too aeg oma vaba ajaga tegin, kui ma just ei õppinud, päevikut ei kirjutanud (! jep! 😀 ) või ei laulnud Evanesence’i saatel pimeduses. Jep, mu põhikooli sõbrannad, teie koht itsitada! 🙂 Mida ma nüüd aga pole maininud, on see, et ma sain põhikooli lõpus kehalisest kasvatusest vabastuse! Jep! Minu tahtejõud ja kehalise kasvatuse tunni vihkamine oli nii suur, et perearst avastas, et mul on skolioos (seljas) ja seetõttu ei tohi ma joosta, hüpata ega muul moel selga põrutada – seega mulle ideaalne! Midagi teha ei tohi! 😀 Jooksmist ma vihkasin niikuinii. Seega olin terve keskkooli vabastatud, kui 12nda klassi lõpus meie klass pidi kooli peol tantsimisega esinema ja ma nii väga tahtsin ka nendega ühineda. Suure mangumise peale keka õps lubas mul osa võtta ja siis ma sain aru, et ei, ma ikka ei ole loodud niimoodi paigal seisma ja mitte ennast liigutama.

Mitte et ma siis sellepärast kuidagi pärast keskkooli kuskile ringi läinud oleksin vm! 😀 kolisin kohe Tallinnasse, nagu paljud meist ikka, kes väikekohast tulevad – Tallinn või Tartu. Mina teadsin kohe, et Tallinn. Ning sellest ajast peale algas mul üks suur sisemine võitlus iseendaga, mida ma pidasin umbes 2014. aasta oktoobrini, kui ma sain nö valgustatud, et ma olen ikka puhta katkine inimloom! (aga sellest allpool).

Selle hetkeni käisin ma vahelduva eduga jõusaalis ja siis jälle mitte. Siis tuli tuhin peale ja ostsin kuukaardi ja siis jälle ei käinud. Eks tänu sellele on mul ka need imelised kõhulihased, mida ma saan alati ette näidata, kuigi muud kehaosad pole kunagi nii vaimustavad olnud! 😀 Ja ei, ma ei ole kunagi paks olnud –  2015. aasta lõpus olin kõige paksem ever ja see oli 71 kg (pikkus 168 cm – seega jah, Eesti keskmine). Rändasin vahepeal ka mööda välisriike ennast otsimas 😀

Aussieland
Aussieland

Aga siis mul tekkis masendus. Siis ei olnud enam nii tore ennast peeglist vaadata – puberteet sai läbi ja täiskasvanu reaalsus hakkas kohale jõudma – mu kintsud läksid kolepaksuks (vähemalt minu enda arvates) ja vaadates oma sõbrannasid, sain mõne üle ikka pikalt väga kade olla (nüüd õnneks tean, kui tobe asi on kadedus). Kuna mul on selline suhteliselt kurvikas liivakella kehakuju, siis peenike piht ja paksud reied olid (minu meelest) väga silmatorkavad. Mäletan, et pidin isegi päris tihti uusi pükse ostma või vanaemal neid parandada laskma, sest need kulusid mul jalge vahelt ära. See aeg ma üldse ei tabanud, et see sellest oli – praegu ma mõtlen, et kurat, kui loll inimene olla saab 😀 kriitilist mõtlemist üldse ei ole! 😀 Ja mida siis üks masenduses inimene tegema hakkab? Minu puhul ostab ta pärast tööd koos igasuguse muu toiduga ka 200 grammi Fazeri pähklišokolaadi ja seda vist vähemalt kord nädalas (ma täpselt ei mäleta) ja sööb selle kõik ühe korraga ära. Halvimal juhul läks pärast seda tahvlit üks terve õhtusöök veel ka sisse! Kuhu see mahtus, ma ei tea!

Ja siis et asja veel haledamaks enda jaoks teha, hakkasin ma otsima netist selliseid pilte nagu thinspo, thinspiration, how to get skinny, how to get skinny legs… ja ma võisin neid lihtsalt tundide kaupa vaadata, mul oli Tumblr ja Weheartit täis neid pilte, mida ma võisin aina uuesti ja uuesti vaadata ja mõelda, et nüüd ma hakkan tubliks – nüüd ma hakkan ennast näljutama. Sest need pildid olid nii ilusad ja mõjuvad.

635951956513131060-1320706424_2c1b5274cb8bdd9e59905dfb12c19d7d gallery_8780_815_28536  PERFECTION

See oli päris haiglane, minu meelest, mida ma tegin. Ma suutsin end nii masendusse ja närvi ajada siis, kui ma täiega üle sõin, et ma teine päev lihtsalt näljutasingi ennast. Ainuke asi, mida ma kindlalt alati tarbisin, oli energiajook – mmm, Hustler…. Ja ärgem unustagem, ma tegin suitsu ka – loomulikult. Kuigi jah, hommikukohv ja suits kõrvale, oli toona üks parimaid tundeid mu elus, mida ma nüüd õnneks tagasi ei igatse! 😀 Aga niimoodi ma kogu aeg tegingi. Sõin üle ja siis näljutasin, sõin jälle ja jälle oli nälg. Selline konstantne spiraal ja nõiaring ja mu kehas ja välimuses ei muutunud laias laastus mitte midagi. Kui ainult see, et lõpuks hakkasid vaikselt pohmakad külge roomama ning ka näonahk andis ka lõpuks soovida. Ja et sellest veel vähe ei oleks, oli mu enesehinnang nii madal, et ka õiget poiss-sõpra ma endale leida ei osanud. Lasin ligi need, kes tulid, mõtlemata, kas nad tegelikult ka minu vastu head või minu jaoks loodud on ja ilmselgelt ei kestnud ükski neist suhetest ükski väga kaua. Long story short, ma ei armastanud iseennast.

Ja ega ma tegelikult ei ole ma kellelegi niimoodi pihtinud, et mul üldse söömisega või enesehinnanguga mingeid probleeme oli (eks mu käitumist ja emotsemist panid sõbrad muidugi vahel tähele 😀 ). Aga oi, ma olin vaimselt ikka nii kurnatud. Ma ei saanud üldse aru, kes ma olen, mida ma teen, miks ma teen. Ma lihtsalt tegin mingeid asju ja siis vihkasin end hiljem nende pärast. Aga kuna ma olen ikkagi terve elu olnud seltsiv, siis ma suutsin seda päris hästi ära varjata. Seltskonnas olin ma alati suht positiivne, kõik arvasid, et ma olen väga enesekindel ja et mu kehagi näeb hea välja (tuleb osata riietega varjata, eks 😉 ). Ehk siis mitte keegi ei saanud aru, kui ebakindel ma endas tegelikult olin, kui raske mul oli olla enda kehas. Võtsin vahepeal mitu korda ka bändis laulmise käsile ja olles endaga nii rahulolematu peegeldus see ka minu esinemistes – ma ei olnud üldse nii hea, kui ma teadsin, et ma saaksin olla, kui ma vaid endasse usuksin 🙂

474152_518379258186207_239763789_o
IT Kolledži bänd – oh, the times! 🙂

Siis aga, ma arvan, et see oli Unleash the power Within koolitus, millele Eestis tehti üks poolepäevane eelreklaamkoolitus, kus ma tundsin, et ma pean Anthony Robbibnsit kuulama minema. Mul ei olnud raha selle jaoks ja ma helistasin emale, nutsin õnnest ja kurbusest samaaegselt ja ütlesin, et teeme kõik, mis iganes teha vaja on, aga mul on vaja sinna koolitusele minna – mul on vaja oma elu kätte võtta! Ja pikk jutt lühikeseks, ma käisin seal koolitusel nii, et ma enda raha eest ostsin lõpuks ainult süüa ja metroopileti! Siinkohal aitäh neile, kes mind too aeg toetasid, ma ei ole teid unustanud! 🙂

1377113_10152752292365310_6699430331418971706_n
Asel Sydykova

Ja see koolitus muutis mu elu. See kestis neli päeva, toimus Londonis ja kuigi ma olin juba enne üks suur koolitustemaniakk, siis see oli see, mis lõpuks ära klikkis. Ma sain aru, et minu sees on jõud olla enesekindel, armastada iseennast ja olla hea iseenda vastu, et siis saaksin olla hea ka teiste vastu ja teenida teisi oma tegevuste kaudu. Nii klišee, kui see jutt ka ei kõla, see on tõsi! Kui ma poleks seal koolitusel käinud, ma ei tea, kus ma praegu oleksin. Loomulikult ei ole asi ainult selles koolituses. UPW andis mulle suure tõuke, aga sealt tuli mul ise edasi tegutsema hakata. (haha, tasuta reklaam Anthony Robbinsile)

10931073_10153094540675310_7180502869609036904_n

Ja ega see tee kerge ei olnudki, praegu on Anthony koolitusest poolteist aastat möödas. Sellest ajast saadik olen palju rohkem pööranud tähelepanu endale. Sellele, kes ma tegelikult olen, mida mu intuitsioon mulle ütleb ja mis sõnumeid saadab mu keha. Ja tuleb tõdeda, see ei ole lihtne teekond ja palju pikem tee on mul veel ees, et ennast inimesena tundma õppida, kuid iga päevaga saan ma jälle killukese võrra targemaks (samal ajal mõistes, et mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean 😀 ).

10917373_10152946645170310_7114536530171452199_n

Pärast UPWd hakkasin palju regulaarsemalt jõusaalis käima (noh, mulle lihtsalt meeldib seal nii väga!) ning hakkasin toitumisele rohkem tähelepanu pöörama. Toitusin tihti väga tervislikult, kuid siiski tujude ajendil sõin nii mõndagi rämpsu ja mõtlesin, et ah need mõned patutoidud siia-sinna ei loe ju midagi. Eelmise aasta talvel peeglisse vaadates sain aga aru, et loevad küll! Ja siis hakkasin toitumist tõsisemalt uurima. Õppisin seda, miks me sööme, kui palju me midagi sööma peame ning mida meie keha tegelikult vajab. Suurem osa tuleb kõik tegelikult evolutsioonist ja peaks tagasi mõtlema sellele, missugused me inimestena olime kiviajal –  sealt saab juba päris palju teada selle kohta, miks praegu meile need toidud, mis kättesaadavad on, mõjuvad just nii, nagu nad mõjuvad. Sealjuures liikumist/liikumatust arvestades (aga see on juba hoopis teine teema).

Igatahes sealt saigi alguse minu blogi, minu fitnessiteekond, minu Instagram ja minu YouTube. Ma ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb, aga ma tean, kui raske minul omal ajal oli. Ja ma usun, et ma ei ole ja olnud ainukene. Ning ma tahan, et minu sõnum jõuaks nendeni, kes end ära tunnevad selles loos. Meil on paljudel söömishäired tingitud mingist ebakindlusest või tunnistamata enesehaletusesest, enda mitte armastamisest, teistega võrdlemisest vms. Aga see ei tähenda, et see nii peaks olema. Enesearmastus on võtmesõna ja see tuleb üles leida. Minu jaoks algas teekond ühelt koolituselt ja seda on toetanud veel hulgalised teised koolitused, raamatud, holistiline rännak, aroomimassaaž, nõustamised, meditatsioon, enesega üski olemine ja osalt ka sõbrad. Ütlen osalt sellepärast, et minu arvates on see rännak suuresti siiski üksi käimise rännak. Kui sa ei ole teiste inimeste, tegevuste või sündmustega tegevuses, vaid oled üksi oma mõtetega, ainult siis võid sa kuulda, mida su sisetunne ja keha sinuga päriselt räägivad. Kuula neid, nad ei valeta.

12524174_10153967882005310_3658617307492689393_n

Lõpp läks väga sügavamõtteliseks ära, aga nii on ja nii mina usun. Ütlen ausalt, et mul pole õrna aimu ka, mis Brena Fitnessist on nt kolme aasta pärast saanud, aga ma tean, et ma tahan oma loost, oma taustast, valust ja rõõmudest välja ehitada midagi, mis aitaks teistel inimestel leida selle armastuse ja hoolivuse enda vastu, mille mina olen leidnud. Tean küll, et oma blogis räägin ma suuresti trennist ja toitumisest, kuid ma kavatsen seda vaikselt muuta. Nii paljud meist saboteerivad end, kui otsustavad mingi päev mitte trenni minna või salati asemel pizzat tellida. Ja loomulikult, vahel on okei mitte trenni minna ja vahel on okei ka pizzat süüa, aga kui tervis ei ole kiita või peegelpilt ei meeldi, siis tuleb midagi ette võtta. Olukord ise paremaks ei lähe ja meie elame endiselt ainult ühe korra. Seega leian, et lisaks füüsilisele tervisele on meie vaimne tervis sama tähtis! Oskus aru saada, mida me tegelikult vajame ja tahame ning mitte alla anda ajutistele ihadele, mis suures plaanis meile põntsu panevad 🙂

Seega, kui kellegagi klikkis ära eriti just minu lõpupoolne tekst (või tegelikult ka algusepoolne, vahet pole), siis võtke minuga ühendust, äkki suudame veel midagi suurt ja ägedat korda saata! 🙂

Seniks aga, saadan teile kõigile armastust ja jõudu leida üles see, mida meie intuitsioon ja keha meie kohta tegelikult räägivad! 🙂20160807_151006

PS!  Kui midagi jäi arusaamatuks või tekkis mingeid ideid, kirjuta mulle sille@brenafitness.eu või lisa oma kommentaar! 🙂

PPS! Minu käest võib alati tulla suuremat nõu ja nippe küsima! 😉

Kui soovid esimesena minu põnevaid postitusi lugeda, siis liitu minu uudiskirjaga! (ma luban, et ma ei spämmi kunagi!)
Vaata ka minu Instagrami ja Facebooki 🙂 

Kõik, mida oma postitustes kirjutan on absoluutselt minu arvamus, mitte puhas kuld, mis kõigile sobib. Palun minu postitusi lugedes säilitada avatud ja kriitiline meel samaaegselt! :)
Jälgi ja jaga:
0
2 comments
  1. Aus, ilus, kurb, valus, positiivne. Nii palju emotsioone koos! Aga hea on lugeda, et Sillegi pole alati ideaalne olnud! 😀 🙂

    1. Sa oled ikka koomik mul 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *