KRISTIIN-HELEEN UUEMÕIS: Mitte keegi ei tee trenni ega toitu korrapäraselt sinu enese eest!

Oktoobri lõpus toimus Salme kultuurikeskuses taaskord suurüritus kõigile Eesti fitnessi- ja kulturismihuvilistele ja mina otsustasin ühte osalejatest intervjueerida. Küsisin noore Kristiini käest, kuidas tema bikiinifitnessini jõudis, mida ta selleks teeb, et lavavormi saada ning kas ja kui raske see elustiil tegelikult on. Tõmbasin taaskord mõned enda arvates tähtsamad kohad tumedaks, millest ka need, kellel pole soovi fitnessilavale jõuda, oma igapäevaelus kasu saavad 🙂

Head lugemist! 🙂

Räägi lugejatele natukene endast, oma taustast ja huvidest.

Olen 22-aastane Tallinna neiu. Kuna lõpetasin hiljuti oma farmaatsiaõpingud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, siis hetkel töötan erialaselt apteegis. Mul on kaks nooremat venda, üks neist on 20 ja teine alles 6-aastane.

Sport on mulle juba väiksest peale väga meeldinud. Kooli ajal sai käidud paljudel kergejõustikuvõitlustel ning 10 aastat tegelesin aktiivselt ka ratsaspordiga, mis kahjuks nüüd on ajanappuse tõttu unarusse jäänud.

Mulle meeldib pidevalt tegutseda ja olla aktiivne. Niisama istuja ma pole ja kui tekibki mõnikord „liiga palju“ vaba aega korraga, siis muutun isegi rahutuks. Naudingi puhkamist kõige enam siis, kui olen eelnevalt end nö „ribadeks tõmmanud“- seda siis nii töö kui ka trenniga.

img_0815

Millega sa igapäevaselt tegeled?

Igapäevaselt on kujunenud ikka välja mingi oma päevane režiim. Tavaliselt käin trennis varahommikul enne tööpäeva apteegis, kui tõusen 6.15. Jätan ajaliselt alati mingi varu sisse, et ei peaks trennis liigselt kiirustama ja jõuaksin enne tööd veel ka süüa. Kiirustada mulle ei meeldi, pigem siis tõusen juba varem üles.

Vabal päeval tegelen üldiselt igasugu muude toimetustega, mida tööpäeval teha ei jõua. Veedan aega sõprade ja perekonnaga, loen raamatuid ning püüan rohkem aega veeta värskes õhus. Samuti meeldib kokata köögis. Ma tavaliselt ei viitsi retseptiraamatutes näpuga järge ajada ja segan ise midagi huvitavat kokku. 🙂

Hetkel tegelen kolimisega oma uude korterisse, mis võtab samuti suure osa ajast. Võistlusperioodil ei jäänud selleks piisavalt aega ja üritan nüüd asjaga lõpuks ühele poole saada.

img_0669

Kuidas sa jõudsid bikiinifitnessi juurde? Mis sind selle juures kõige rohkem köitis?

Enne bikiinifitnessiga tegelema hakkamist võis mind leida hoopis kergejõustikuhallist jooksmas ja hüppamas. Ühel hetkel see aga ammendas ennast, sest tegin seda juba rohkem niisama enda jaoks kui võistlustulemuste pärast. Käisin võistlusspordirühmas, kus tase oli kõrge, seega ei tehtud minule, kui tavaharrastajale mingeid järelandmisi ning treenisin sama mahuga nagu teised. Sain sealt väga hea sportliku põhja all a- seda eriti just vastupidavuse osas. Treenerid olid karmid ja nõudlikud, kuid nalja sai alati ja meie treeninggrupis käisid superägedad tüdrukud!

Kui kergejõustikuga lõpparve tegin, hakkasin sealsamas hoones, Audentese spordiklubis iseseisvalt jõusaalis käima. Mingit kindlat treeningkava ja toitumist siis ei jälginud – tegin kõike tunde järgi. Kui nüüd sellesse aega tagasi vaadata, siis tegin palju asju valesti ja langesin äärmustesse. Trennid olid ajaliselt väga pikad ja sõin seejuures liiga vähe. Kaotasin vaid lihast ja viisin end niimoodi ülekoormusesse seejuures ise sellest mitte arusaades.

Lugesin ja loen ka praegu mitmeid blogisid, mille autorid tegelesid ise aktiivselt jõusaali ja fitnessiga, sealhulgas neist mõni ka võistlussportlane. Elasin alati nende teekonnale ise kaasa ja see kõik tundus nii põnev. Oli silma jäänud ka Eesti Bikiini pro Egle Eller-Nabi oma silmapaistva treenitud figuuriga, kes salajas oli ka minu eeskujuks. Kui sain teada, et ta ka ise treenib bikiinifitnessiste, siis mõtlesingi, et mida mul kaotada on ning võtsin julguse kokku ja kirjutasin Eglele. Sealt edasi juba läks asi kiiresti – Egle kutsus mind bikiinifitnessi seminarile, et saaksin rohkem aimu, mida antud ala endast üldse kujutab ja kas ma olen ikka valmis see teekond enda jalge alla võtma. Seminarist sain vaid innustust ja motivatsiooni juurde, pärast mida oli Egle nõus mind enda alla võtma ja spetsiaalse treeningkava koostama.

Kaua oled sellega tegelenud ning kui kaua läks sul aega, et lavale jõuda esimest korda?

Olen tegelenud jõusaaliga nüüdseks umbes 1.5 aastat. Alustasin reglementeeritud jõusaalikavaga 2014. augusti viimasel nädalal ning astusin lavale 2015. aasta kevadel Tartu Lahtistel Meistrivõistlustel, mis teeb siis pool aastat ettevalmistusaega. See oli minu esimene nö „lavavormi tegemine“ ning mul ausaltöeldes ei olnud endal veel mingit erilist ettekujutlust, milline ma siis lõpuks võistlustel pean välja minema. Esimene võistlus on ikka esimene, ei ole tulemust või vormi, millega eelnevalt võrrelda. Kuid võistlustulemused olid minugi jaoks üllatavad- juuniorite kategoorias (kuni 23-aasta vanused) üldvõit ja ka +172 naistes üldvõit. Samad tulemused sain ka mõne nädala möödudes Tallinnas toimuvatel eesti meistrivõistlustel. Seega paremini vist polekski saanud ?:D Samas pole ma kunagi olnud täiesti rahul oma vormiga, olen ääretult enesekriitiline ning fitnessi võlu seisnebki minu arust pidevalt oma vormi edasiarendamisel, seejuures ka vaimselt küpsemaks ja targemaks saades – oma füüsise ning vaimu parema tunnetamise suunas. Pärast esimesi võistlusi sain aru, et lihase kasvatamine on aastatepikkuse töö ja enesedistsipliini vili, mis antud ala juures mind ära võlus.

img_4561

Kas sinu kujutlus sellest maailmast enne, kui sinna astusid, oli kuidagi erinev sellest, mis pärast välja tuli, et see on?

Olin ka enne lugenud et fitnessis nö “lavavormi“ saamine eeldab täpsemat kaloraaži jälgimist, saamaks lahti liigsest keharasvast kuid samal ajal säilitada maksimaalselt lihasmassi. Sõna dieet on tänapäeval millegipärast halvakõlaliseks muudetud ning tihtipeale arvatakse, et seejuures on tegemist minimaalsete toiduportsjonitega ja enese näljutamisega. Seda ma ise enne esimesi võistlusi kõige rohkem ka pelgasin. Tegelikult on ju dieet lihtsalt regulaarne tasakaalustatud toitumine, kuid jah, antud ala juures, mõni kuu enne võistlusi on kaloraaž tõesti piiratum ning keha on defitsiidis.

Mis puudutab treeningrežiimi, siis sellega pole mul kunagi probleeme olnud. Naudin trenni tegemist ja saan ennast alati välja lülitada argimuredest. Hea koht, kus pingeid maandada! Ikka tuleb ette olukordi, kus olen teinekord rohkem väsinud. Kuid sellist mõtet, et jätaks trenni tegemata lihtsalt seepärast, et ei ole piisavalt energiline ja ei tunne ennast rekordite purustajana, ei ole kunagi olnud põhjuseks. Siis pean ikka haigena pikali maas olema, et tõesti trenni teha ei saa.

Mind hoiatati eelnevalt mitmeid kordi, et fitness ei sobi kõikidele ja kas ma olen ikka teadlik, et antud ala ei ole lihtsalt trennitegemine, vaid kujuneb lõpuks elustiiliks. See omakorda just oli ajendiks, mis kannustas mind bikiinifitnessiga tegelema veel enam. Kui see teekond poleks raske, siis saaks ju igaüks sellega hakkama?

img_4557

Paljusid kindlasti huvitab ka see, et kuidas sa ennast halbadel päevadel või halva tujuga motiveerid. Või esineb sul üldse selliseid?

Kõigil on halbu päevi, lihtsalt siin tulebki mängu see, kas suudad neist olla üle või mitte. Trenni lähen ma alati, isegi siis kui pole nö „ piisavalt motiveeritud“. Või mida see üldse tähendabki, et pole piisavalt motivatsiooni? Jah, päevi, kus olen väsinud ja enesetunne pole just parim tuleb ikka ette, kuid see on ju elu loomulik osa, kõik päevad ei olegi alati lillelised ja naeru täis. Nii naljakas, aga kohe kui väljas paistab päike, siis mul on nii hea enesetunne ja energiatase on laes. Mul on vahest tunne, nagu töötaksin päiksepatareide abil 😀 Samuti teevad mu tuju heaks kallid inimesed minu ümber, nende toetavad ja julgustavad sõnad on väga tähtsal kohal ja annavad tihtipeale tõuke edasiminemiseks.

Raskeid päevi tuleb minu puhul rohkem ette just võistlusdieedi keskel, mitte alguses ja lõpus. Dieedi lõpufaasis on olukord tihti selline, kus pean hoopis rohkem sööma, et kaal liigselt ei langkes. Aga mõned „raskemad päevad“ on dieedi loomulik osa ja ka neid olen hakanud hoopis omamoodi nautima.

Käisid ka Soomes võistlemas, kuidas sul seal läks?

Jah, mul oli võimalus osaleda juba teist korda Soomes Lahtis toimuval mainekal võistlusel Ben Wieder Legacy cupil, mille raames toimub alati ka suur fitnessimess. Kuna juuniorite vanuseklass seal puudub, võistlesin naiste kategoorias +169 pikkus, ehk siis kõige pikem naistekategooria. Kokku oli meid seal 20 kindlasti, seega konkurents oli tihe ja väga tugev. Üldsegi on Soome võistluste tase väga tugev ning kohal on palju heas vormis naisi. See on aga just positiivne ja annab mulle lisamotivatsiooni.

Tulemustest nii palju, et ei tohiks viriseda. Jah, ma ei pääsenud esikolmikusse ega ka finaali, kuid see-eest olin topp 10 (täpset kohta ei teagi, kuna seda ei täpsustatud kusagil). Eriti, kui arvesse võtta asjaolu, et eelmine kord samal võistlusel võisteldes ei pääsenud isegi poolfinaali, siis arvan, et tulemus oli hea ja on toimunud ikkagi areng paremuse suunas.

15065048_1284921701559959_1787388939_o

Räägi, mis plaanid sul tuleviku jaoks on?

Kui rääkida fitnessist, siis kindlasti teen trenni jätkuvalt ja pidevalt edasi. Minu jaoks pole trenn kohustus, vaid elustiil ja ma naudin seda. Naudin treenimise käigus kulgevat protsessi ja uute rekordite tegemist saalis. Võistlemine on nö „ kõrvaline“ , vormi näitamine/ ajastamine mingiks ajahetkeks, mis annab sellele spordialale veel juurde sellise põnevuse momendi.

Järgmised võistlused ootavad mind arvatavasti sügisel. Sinna on just parajalt aega, et minna lavale parema vormiga, kui olin seda sellel hooajal. Kevadhooaja jätan seekord arvatavasti vahele ja keskendun täielikult sügisele 😉 Mis plaanid/ võistlused edasi, seda näitab aeg. Kõike ei saagi elu alati ette planeerida. Tahaksin ise arvatavasti veel ka kooli minna, mis tähendab suuremat koormust ka väljaspool trennisaali eraelus.

Mida sa ütleksid neile, kes soovivad hakata ka sama alaga tegelema või vähemalt sellist voolitud keha soovivad?

Ega enne ju ei saa teada, millega tegu kui ise ei proovi. Kõrvaltvaatajana võib jääda üks mulje, aga ise kogu selle treening- ja toitumisplaneerimise protsessis olles on asi ikkagi hoopis midagi muud. Ma ise olen juba oma toidukarbimajanduse ja trennidega nii harjunud, et ega ei kujuta enam teistmoodi elu ette küll. 😉

Mulle meeldib fitnessi puhul see, et tulemus on kõik su enda teha. Mitte keegi ei tee trenni ega toitu korrapäraselt sinu enese eest, sina ise oled oma õnne sepp. Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus tunned, et ei jaksa või ei taha enam midagi teha, lihtsalt tahaks kõigest sellest melust ning kohustustest eemale. Sellisel juhul tulekski korraks aeg maha võtta ja lasta kehal ja vaimul puhata. Minu puhul tähendab see lisapuhkepäeva trennist, mis tavaliselt aitab alati.

Fitness, see ala nõuab distsipliini ja tugevat närvikava. Mitte, et mina väga külma närviga inimene oleksin, vastupidi… aga sihikindlusest ja järjepidevusest pole siiani küll puudust tulnud.

Lisaks voolitud kehale kaasneb enesetunde paranemine, tugevam tervis (pole vist juba 2 aastat haige olnud) ja uued huvitavad tutvused spordiringkonnast, mis teeb antud ala veelgi lõbusamaks.

img_4559

Mida ütleksid neile, kes arvavad, et selline elustiil on hästi raske, keeruline ja piiratud?

Mõnevõrra keerulisem on elustiil kindlasti võistluseelsel perioodil, kui peab igapäevaselt jälgima kindlat kaloraaži ja makrotoitainete (süsivesik, valk ja rasv) vahekorda. Kuna keha on energiadefitsiidis, toimub keharasva % langetamine, siis on ka energiat vähem. Aja ja energia planeerimine/kasutamine sellel perioodil on oluline, lisaks trennidele on ju ka muu elu- töö, kodu , perekond ja sõbrad. Seda kõike on võimalik ühendada kui endal tahtmist on. Kindlasti aitab juurde, kui tuttavad ja perekonnaliikmed ise on samuti toetavad sinu elustiili suhtes. Koos on alati kergem!

Ütle lõpetuseks mingi põnev või lemmikretsept/toit.

Ühte kindlat lemmiktoitu või retsepti mul polegi 😉 lemmikuid on tegelikult palju. Kuna võistlushooaeg just lõppes ja ka kindel dieet on läbi, siis võtan toitumist vabamalt ja katsetan köögis nö tuju järgi. Näiteks tegin täna hommikuks endale munavalge ja kaerahelvesega omleti, mis viimasel ajal üks lemmikutest. Mulle meeldib, kuidas munavalged muudavad konsistentsi õhuliseks ja kergeks, samas kaerahelbed annavad juurde massi;)

Retsept on väga lihtne ja valmistusaeg on vaid minutite küsimus:

  • 200g munavalget vispeldada kausis vahtu, lisada 30g kaerahelbeid, maitse järgi soola.
  • Küpsetada pannil mõlemalt poolt, kuni tekib pannkoogitaoline moodustis. ( pole vaja oodata, et pruunikaks muutub, sest seda ei juhtu;D).
  • Kui omlett valmis ja taldrikul, siis lisada marju 100g ja mina lisasin veel maapähklivõid 20g, kaneeli ning piserdasin peale Muscle Pharm karamellisiirupit.

15139556_1284922501559879_915382678_n

 

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *