Käisin seenioritele loengut pidamas – millest küll?!

Umbes kolm kuud tagasi (või millal see nüüd täpselt oligi), kui ilmus Hers trenniajakirja talvenumber, kirjutasin ma seal artikli nimega: kumb oli enne – kas vaimne või füüsiline tervis? Sama artiklit avaldati ka mõnes veebiväljaandes ja sealt mind vist Heleri leidiski! Nimelt..

… kutsuti mind selle artikli põhjal 5. apriliil Hopneri majja seenioride ülikooli loengut pidama. Mina ei ole kunagi sellisel teemal tegelikult avalikult sõna võtnudki, mis sest et omakeskis, blogis ja heade sõpradega nendel teemadel arutlenud olen ja mõtlesin, et kui selline kutse juba tehti, peab sellel mingi põhjus olema! Teeme ära! Kuidagi juhtus nii, et kuupäev lükkus nii kaugele, et vahepeal oli suutnud lausa ära unustada, et see toimub!

Vahepeal tuli meelde ja siis guugeldasin, et mida see ülikool täpselt endast kujutab ning sain teada, et asi toimub nii eesti kui vene keeles, kord nädalas Raekoja platsil Hopneri majas. Ja seda juba aastaid. Huviliste arv aina kasvavat ning eestlaste hulgas on juba 160 “õpilast”! Ma sain šoki! 160?! Ma olen oma pisikesi workshoppe teinud 20 inimese kandis ja ainus kord, kui ma täiskasvanueas olen nii suure rahvahulga ees esinenud oli Spartas 5 minutit, kui rääkisin enda loo Brena Fitnessini inimeste ees, kes on põhimõtteliselt samasugused nagu mina – noored, naised, trenni- ja tervisehuvilised 😀

Paar nädalat enne loengut võtsin end siis kokku. Kuna olen viimasel ajal väga palju oma esimese raamatu sisuga tegelenud, olen muutunud kuidagi rahulikumaks ja sisetunne ütles, et see loeng tuleb teistmoodi. Et ma ei tee powerpointi, räägin südamest, suhtlen publikuga ja vaatan, mis saama hakkab. Muidugi olid mul osad teemad välja mõeldud, milleni ma jõuda tahan ning printisin välja ka pidepunktid, et kui tõesti närv nii sees on, oskan vähemalt millestki rääkida, aga etteruttavalt võin juba öelda, et väga neid ei kasutanudki! 😀

Kohale jõudes valdas mind juba tähtis tunne ning närv hakkas leebuma mõeldes, et oh, kui asi nii suure kella küljes on, on mu kuulajatel ka positiivsed ootused! Kui aus olla, siis tavaliselt on mul närv sees olnud juba mitu päeva enne esinemist ja isegi magada ei saa korralikult, kuid seekord tuli närv sisse alles paar tundi enne! See minu arvates näitab seda, et ma jõuan aina lähemale sellele, mida mulle teha meeldib ja ma usun sellesse, mida ma ise räägin. Olen mitte ainult enesekindlam, vaid ka usaldan ennast rohkem! 🙂

Kohale jõudes, mis kusjuures oli neljandal korrusel (tublid seeniorid!), nägin ma hullu sagimist, pikka nimekirja laual ja sain aru, et vähe neid inimesi just ei ole! Piilusin saali, tegin kiire pildi, et kedagi ebamugavalt tundma ei paneks (sellest ka udusus) ning noh, nagu te näete isegi – neid oli palju! Vaadates seda, mitu kohta lõpuks tühjaks jäi, oli neid vist kohal oma 140! 😀 Võtsin siis koha puldis sisse ja hakkasin rääkima! 

Mida kõike ma rääkisin, ma kirjeldama ei hakkagi, kuid lühidalt öeldes arutlesime koos füüsilise tervise üle ning kuidas seda parandada, toitumise ja pisikeste nippide üle ning sama palju rääkisime ka mõtlemisest ja emotsioonide mõjust meie organitele, kehale. Tuleb tõdeda, et nii mõnigi asi, mis ma arvasin, et tuleb neile uudisena, oli neile juba teada! Ja nii mõnegi koha pealt tundus, et nemad olid isegi teadlikumad kui osa minuvanuseid! Ja see oli kummaliselt rahustav ja imeline tunne! 😀

Alguses oli natukene keeruline neid endaga kaasa rääkima panna, kuid lõpuks oli kõigil nii lõbus, et terve saali esimene pool rääkis ja tegutses minuga kaasa! Ma pole kunagi nii hästi end esinedes tundnud! Mitte kunagi! Kusjuures, see on ka tõsi, et vanainimesed ei karda oma arvamust välja öelda ning uusi asju proovida! 😀 nimelt, tegin testi, et kas keegi julgeb proovida ühte harjutust, mis näitab inimese lihaste seisukorda. Et kas on korras või peaks natuke rohkem trenni tegema. Ning üks naine kappas kohe julgelt ja kiitis kõvasti, et tal on hea ja tugev keha. Kui talle harjutuse ette näitasin, ütles ta, et tal on tehtud põlveopp, aga ta proovib ikka. Arvata muidugi oli, et ta hakkama ei saanud ja kukkus (väga pehmelt) pikali 😀 terve saal sai naerda, tema sai naerda ja kõigil oli lõbu kui palju! Müts maha! Tõsiselt! 🙂

Üks naine veel tuli lõpus küsis mu käest, et kumb see siis enne oli? Et tema peab kellelegi ütlema, kes kodus ootab! 😀 Minu jaoks oli loeng mõeldud aruteluna, kuid jõudsime vist koos järeldusele, et vaimne tervis oli (ja on) enne! 😀 Tegelikult tulid oma 10 naist minu käest veel pärast loengut nõu küsima, nii et tuleb tõdeda, et päris hea tunne oli, et olgugi, et ma olen noorem ja kartsin, et vanainimesed endast nii palju nooremaid ei kuula, oli minu eeldus ja hirm asjata! 🙂 Mul oli tõsiselt imeline tunnike nende inimestega koos ja loodan sarnaseid kogemusi veel saada! 🙂

PS! Äkki sinu vanavanemad oleksid ka sellisest juturingist huvitatud? 😀 Paneme midagi kokku!? 🙂 Mõned naised, kes pärast lahkusid ütlesid, et selliseid loenguid võiks veel toimuda – et praktiline ja kaasamõtlema panev on tore. Seega, kui sa oled ka keegi, kes sellise alaga tegeleb ja sõna julgeb võtta, siis uuri, äkki saad ka nende toredate inimestega tuttavaks! 🙂

PS!  Kui midagi jäi arusaamatuks, kirjuta mulle sille@brenafitness.eu või lisa oma kommentaar! 🙂

PPS! Minu käest võib alati tulla suuremat nõu ja nippe küsima! 😉 Näiteks kui soovid täpsemalt teada, kuidas oma toidulauda jupphaaval tervislikumaks muuta.

Kui soovid esimesena minu põnevaid postitusi lugeda, siis liitu minu uudiskirjaga! (ma luban, et ma ei spämmi kunagi!)
Vaata ka minu Instagrami ja Facebooki 🙂 

Kõik, mida oma postitustes kirjutan on absoluutselt minu arvamus, mitte puhas kuld, mis kõigile sobib. Palun minu postitusi lugedes säilitada avatud ja kriitiline meel samaaegselt! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *