ANGELA: ta hüüab mulle: ’’Nii sa küll triatlonile ei jõua!’’.

Hei!

Ligi kuu aega on möödas viimasest postitusest. Ütleme nii, et tegevust on jagunud, aeg lihtsalt lendab, ei tea mina kuhu ta kaob – aga siin ta on, minu kolmas postitus 🙂

Eelmises postituses rääkisin veidi oma toitumisest, loodan, et sellest oli kasu ja saite mõne nipi ka kõrva taha panna. Tundub, et see postitus tekitas mõnedes inimestes ka veidi segadust ning valesti mõistmist kuidas tasakaalustatud toitumine tegelikult välja näeb. Laused: ’’Kas sa sööd nüüd ainult lehti?’’ või ’’Kas sa seda, seda ja seda asja ka süüa tohid?’’ või ’’Kahju, et sa seda kooki maitsta ei saa’’ saatsid mind ikka mitu nädalat. Tahangi siinkohal selgitada, et KÕIKE võib süüa kui sa mahutad selle oma päeva ilusti ära. Kui kõik mahub sinu makrotesse, siis piltlikult öeldes söö või liiter jäätist ja ole õnnelik. Muidugi eesmärgid on erinevad ning liiter jäätist minu makrotesse hetkel ilmselt ei mahuks. Küll, aga söön ma hetkel ilmselt rohkem kui inimesed endale ettegi kujutada suudavad 🙂

Menüüs on erinevad jogurti- ja kohupiimakreemid, pudrud, paja- ja pastaroad, supid, küpsetised ning jah ma võin isegi pelmeene hapukoorega süüa kui ma tahan ning suudan selle oma päeva mahutada. Seega võtke teadmiseks, et inimene kes jälgib oma toitumist makrote või mille iganes järgi ei pea sööma ainult lehte ja juurvilju. Oehh, lõpuks sain selle hingelt ära 🙂

Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis oma treeningutest, kuidas nendega läheb?

Kõigepealt alustaks sellest, et mis see Triatlon siis õigupoolest on. Ma osalen RMK Sportland Kõrvemaa Triatlonil, mis toimub pühapäeval 16. juulil 2017. Läbida tuleb mul: ujumine ca 350 m, maastikuratas 22 km ja maastikujooks 4 km.

Rattasõitu eriti ei karda, jooksmist samuti aga ujumine on endiselt kõige suurem hirm. Ujumisega olen tegelenud hetkel kõige rohkem. Vot ei saa mina seda krooli stiili selgeks, küll ma vajun põhja ja siis jälle rabelen niisama, siis jälle tõmban vett kopsu ja halan kui raske see stiil on. Olen otsustanud, et läbin ujumise osa selili – nii liigun ma kõige kiiremini ja paremini edasi. Rinnuliujumine on mul ka enam-vähem selge, seega saan ka seda kasutada kui peaksin väsima ning tundma, et  pean ujumisstiili vahetama.

Rattasõiduga olen ka nüüd välitingimustes tegelema hakanud, õues enam nii külm ei ole ning vabanduseks enam seda tuua ei saa. Ja noh ei ole olemas halba ilma, vaid on vale riietus 🙂

Rattasõiduga on nii, et koos sõita on ikka toredam. Olen otsinud gruppe kellega koos sõitmas käia, aga siiani on olnud kõik sõidud minu jaoks liiga kiire tempoga. Nüüdseks olen leidnud ühe toreda inimese, kes teeb sõite ka nii öelda ’’algajatele’’ või neile kes soovivad sõita pigem rahulimas tempos nii, et pulss koguaeg piirajas ei oleks. Harku MTB Sõidud on selle vahva ürituse nimi, nad käivad sõitmas neljapäeviti ja Harku metsas, kel huvi siis Facebook on abiks.

Samuti saan koos elukaaslasega trenni teha, küll aga olen ma tema tempo jaoks liiga aeglane ning tunnen, et pigem pidurdan teda. Seega sõidame me rohkem eraldi kui koos. Küll, aga tuleb ette ka neid kordi kui teeme minu tempos koos trenni, tahaksingi teda tänada, et ta minuga nii kannatlik on olnud. Tema näpunäidete ja ettekirjutustega saan oma tehnikat võistluse jaoks paremaks lihvida. No muidugi ma pean kõik kaasa tegema mida ta ütleb, kõik laskumised ja tõusud, juurikad ja liivaribad. Kui ma laskumise eel ratta peatan ja ütlen, et see on minu jaoks liiga järsk – siis hüüab ta ise sealt alla kihutades: ’’Nii sa küll triatlonile ei jõua’’. Ja no muidugi peale sellist lauset ei jää mul muud üle kui julgus kokku võtta ning samuti sealt ’’jubedast’’ kohast alla kihutada. Aitäh sulle Kallis!

Viimaseks alaks on jäänud jooksmine – ei tea kui läbi ma omadega selleks ajaks seal võistlusel juba olen 🙂 Ma loodan, et see 4 km läheb lennates ja no kui tõesti ei jõua siis saan ju ka kiiremas tempost jalutada ja siis jälle joosta. Eks me näe kuidas jaksu on. Mul ei ole plaanis esikümnesse jõuda, mul on plaanis see võistlus läbida. Kuna ma treenimist nii hilja alustasin siis tõesti loodan, et ma täitsa viimaseks ei jää. Aga kui ka jään, no mis siis teha – järgmisel aastal paremini..

Jooksmise ning jalutamise juures treenib mind hetkel mu armas koer Bruno 🙂

Lisaks muule palusin Sillet, et ta mulle jõusaalis mõned harjutused ette näitaks. Vajab mu selg veidi tugevamaid lihaseid ja noh ega see muudele kehaosadele ka halba ei tee. Sillega oli hästi tore, ta on selline ’’minu inimene’’. Sarnane mulle ja mõistan teda poolelt sõnalt, mõistab ta mu tobedat nalja ning hiljem ei pea ma mõtlema, et issand kas ta ikka sai minust õigesti aru. Veetsime ühe mõnusa tunni koos ning edaspidi saan juba ise harjutusi jõusaalis teha. Ma arvasin, et ma olen palju tugevam, aga vot Sille näitas mulle koha kätte 🙂 Lisaks sellele olin paljusid asju üldsegi valesti teinud, ega rühmatrennides keegi sind ju eriti juhendama ei jõua ning sealt ongi külge jäänud valed võtted – õnneks sai kõik nüüd korrigeeritud. Soovitan kõigil Sillega trenni minna, pange ennast proovile ning saate ka palju uusi nippe juurde!

… Vot selline see trenni alane postitus sai, ehk on teil mõtteid või soove millest järgmisel korral kirjutada võiksin? Andke teada ja vaatan mis teha annab. Seniks, aga palju rõõmu ja päikest kõigile!

Kirjutamiseni, Angela

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *