Mida me VaimuKeha konverentsilt õppisime?

VaimuKeha konverentsist on nüüdseks möödunud umbes kümme päeva. Imelik on olla, kui see jälle (kolmandat korda) läbi sai. Selline pisike tühjus on sees, aga tean, et see täitub varsti, kuna ka uuel aastal korraldame Tallinnas veel vägevama konverentsi ja vahepeal toimub ka muid pisikesi üritusi. Tänases postituses teen pisikese kokkuvõtte sellest, mis minu jaoks kõigi esinejate esitlustest enim kõrvu jäi. Pean tunnistama, et kõike ma ikkagi ei kuulnud, sest vahepeal oli endal närv sees või oli vaja natukene ringi asjatseda. Õnneks saime vist esinejad enamvähem linti ka, nii et saame Maiga mingi aeg koos need üle vaadata ning olulisemat ka edaspidi jagada. Aga lähme siis kohe asja juurde!

Päeva lõpuks saime aru, et olime väga hästi sobiva kompoti kokku pannud. Ka enne tundus meile nii, kuid kuna me ei saanud ju kindlad olla, kuidas ja millest esinejad täpselt räägivad, ei teadnud me ju tegelikult, kui hästi esinejate teemad kokku põimuvad. Aga põimusid! Ja kuidas veel!

Päeva alustas Riina Raudsik, kes rääkis endiselt väga olulisest teemast – VESI ja selle tarvitamine. Olgugi, et ta on sellest teemast juba nii pikka aega rääkinud, ei ole väga paljud inimesed selle olulisusest endiselt aru saanud. Inimene koosneb ju kuni 70% veest ja meie keha kasutab vett kõiksugu protsesside läbiviimiseks ja keha niisutamiseks. Seega on loogiline, et me seda vett ka pidevalt juurde tarbiksime. Arvatakse küll, et kui inimene eriti ei higista või ei nuta, siis pole väga hullu. Aga tegelikult aurustub vesi meie naha kaudu ka nii, et me seda ei näe, see ei peagi tuntava higina väljuma. Ja kes on veel kofeiinisõbrad, siis nemad peaksid veel rohkem jooma, kuna kofeiin ajab kehast vett välja. Minuni jõudis hiljuti ka ühe naise lugu, kes ei suuda vett juua, see lihtsalt seisab maos ning lõpuks läheb keha paiste. Kõige suurem tõenäosus, mis tal viga võiks olla, on tegelikult veepuudus. Keha on lihtsalt pikka aega nii suures šokis olnud, et ta ei tea, mida enam peale hakata. Seega ta tõrjub seda, mida ta pole harjunud saama.

Lahe oli ka pärast Riina loengut vaadata seda, kuidas inimesed saali ääres asuvaid veeklaase kohe täitma ning alla kulistama asusid! 😀 tubli töö, Riina! 🙂 Lisaks on väga hea, kui meie igapäevaselt joodud vesi oleks natukene aluseline (ehk siis sisaldaks näiteks Himaalaja soola ning soodat), mis siis aitab võita selle happelisuse (ehk stressiga), mis meie kehas tekib ebatervislike toitude söömisega, vähese liikumisega või probleemidega tööl-kodus-koolis-puhkehetkel. Nii imelik kui see ka pole, aga vahel võib täitsa vee joomine negatiivse olukorra natukene helgemaks teha! 🙂

Riinale järgnes Liis Orav, kes on väga teadlik toitumisterapeut. Liis läks sügavamale igapäevase toitumise teemades ning keskendus just ajule. Mulle jäi meelde see, et lisaks värvilistele marjadele ning kvaliteetsele rasvale (avokaado, oliivid, miks mitte ka mahekasvatatud looma pekk) on ajule väga heaks toiduks ja stimulaatoriks roheline tee. Mina seda ei teadnud ja minu meelest on see päris hea just neile, kes proovivad kohvi tarvitamist vähendada. Kui juua rohelist teed kohvi asemel, ei pea me päeva jooksul nii palju vett tarvitama kui muidu ning ka ajurakud saavad mõnusat stimulatsiooni! Tänapäeval on ajuga seotud probleemid aina levinumad, kuna inimeste toidulaud muutub aina ühekülgsemaks, seetõttu Liis toonitas, et me ikkagi võimalikult palju värvilisi saadusi oma toidulauale paneks, sest olgem ausad – kes meist tahaks vanast peast unustada oma laste nimed või kodu asukoha? Eriti, kui seda saab teadlikuma toitumisega ära hoida.

Aigar Säde rääkis tervisest natukene teise nurga alt. Pigem siis vastutuse võtmisest oma tervise ja heaolu eest. Aigar tõi meie tähelepanu sellele, kuidas tänapäeval on inimestel niiöelda programmid peale pandud. See võib kõlada veidralt, aga see ei tähenda tegelikult midagi muud, kui näiteks seda, kuidas mõjutab meid ühiskond ja sotsiaalmeedia. Arvukad reklaamid tekitavad meis eri emotsioone ja tihtipeale (alateadlikult) me ka nende ajel käitume. Meie ostukäitumine on väga palju reklaamidest mõjutatud olgugi, et me ise seda ei märka. Tihtipeale mõjutavad ilusad pildid meie ostukäitumist rohkem kui pakendil olev info. Tegelikult tuleb (minu arvates) tõdeda, et suurem osa asju, mida reklaamitakse, on tegelikult eba- või vähemkvaliteetsed. Näiteks kui tihti näeme me poes brokkolireklaami? Või hambapastareklaami, kus on 100% looduslikud koostisosad? Ega vist mitte? Aga ilusa naeratusega inimene paneb küll Colgate’i ostma või veatu näoga neiu Clean and Clear toodet korvi pistma.

Ma ei räägi nende konkreetsete toodete vastu, aga nende sees on tehnoloogiliselt töödeldud aineid, mis ei ole meie kehale head. Tihtipeale aga langeb inimene reklaami ohvriks ning ostab ilusa pildi või hinna ajel. Aigari mõte oligi see, et me teeksime oma silmad lahti ja õpiksime rohkem oma peaga mõtlema. Asju järele uurima ja mitte kõige puhta kullana võtma, mida räägib sõbranna või sõltumatu šveitsi laborant valges kitlis. Elame imelisel informatsiooniajastul, kus on nii palju artikleid, millest saame palju targemaid järeldusi teha. Samamoodi on olemas selline imeline asi nagu kommentaarium ja tagasiside. Paljud inimesed annavad täna toodete kohta tagasisidet, olgu see siis negatiivne või positiivne. Ka sealt saab väga palju aimu, kas tegemist on tootega, mida me oma ellu soovime või mitte.

Neljandana astus lavale Madleen Simson, kes rääkis toidutalumatuste ja allergiate tekkimise tagamaadest. Ta tõi välja, et paljud sellised seisundid tekivad inimesel sellest, et tema keha ei suuda teatud ainega hakkama saada. Näiteks laktoositalumatus tekibki sellest, et keha ei suuda laktoosi lagundamisega toime tulla. See on tavaliselt ensüümipuudulikkuse tagajärg. Näiteks keha ei suuda neid ise toota. Sellisel juhul ongi kaks võimalust – kas lõpetada laktoosi tarvitamine või hakata lisaks manustama seedeensüüme. Olgugi, et ka Madleen rõhutas, et inimene võiks päevas väga palju tooreis ja värskeid saadusi süüa, kuna need sisaldavad ensüüme, mis toidu ära lõhustada aitavad, kuid ta jäi siiski realistiks öeldes, et kes meist ikka tegelikult toortoitlaseks tahab ja suudab hakata!? Tänapäeva keskkonda ja elu arvestades, ei ole toortoitlasi just palju ning selleks progresseerumine on üks paras protsess (ma tean, ma olen sinna teel, aga minulgi on veel pikk tee minna!) 😀

Päevale pani mõnusa punkti Kaja Keil. Tema teemad kattusid sellega, mida päeva jooksul räägiti, aga ta tegi sellest mõnusa kokkuvõtte, ajurveeda vaatenurgast. Nimelt rääkis ta sellest, kuidas inimese keha elab looduse rütmis ning kuidas meie seda järgides veel õnnelikumalt elada saaksime. Näiteks tõi ta välja, et hommikul kuuest kümneni vahemikus hommikusööki süües peab see olema kindlasti soe. Hommikul on seedetuli kustunud tänu magamisele ning üles aitab selle äratada just soe, mitte külm (ega kuiv) toit. Lisaks on Kaja arvates hommikuti oluline käia duši all, et keha üles äratada. Keelt tuleb kaabitsaga sügada, et öine mustus maha tuleks ja me seda söögiga alla ei neelaks. Siis võiks veel näiteks kookosrasvaga suud loputada (oil pulling) terve aja, kui me duši all oleme, sest see on hammaste tervisele hea. Tegelikult elab inimene looduse rütmis nii päeva kui ka aasta võtmes. Näiteks talvel on eestlane loodud rohkem kodus olema ja vähem liikuma. Tegelema rohkem oma sisemaailmaga. Ning suvi on loodud ring rändamiseks ja välitööde tegemiseks. Soovitan sul kindlasti ajurveeda teemat edasi uurida, sest selles on päris sügav tõepõhi sees, kuidas inimene on ju ikkagi osa loodusest. Mõistes looduse rütme, saame olla rõõmsamad ja energilisemad päev ning aasta läbi! 🙂

Kusjuures, kõik viis esinejat on ka vähemalt ühe raamatu välja andnud, nii et soovitan uurida! 😉

Huvitav on see, et meie seminari nimeks oli Õnneliku elu konverents ning juba 4. veebruaril toimub Tallinnas ka Õnneliku naise seminar. Tundub, et sõna õnnelik on aasta 2018 peateema. Meie Maiga läheme sinna konverentsile ka, kuna sealsed esinejad on meid parajalt kõnetanud. Kuna kõik esinejad on seal päris erinevate eluvaldkondade esindajad, on väga põnev kuulata, kuidas nemad naiselik olemist oma igapäevategevustes hoiavad ning arendavad. Tänapäeva maailmas on naistele väga suur pinge ju tegelikult peale pandud. Ajakirjad tituleerivad, milline üks õige naine välja peaks nägema või kuidas üks õige ema käituma peaks. Minu arvates ei ole ühtegi normi, millele naine vastama peaks. Kõige olulisem on lihtsalt olla minu arvates hea inimene, jääda enda loomusele truuks, mitte kellelegi liiga teha ning ennast piisavalt austada, et oma keha hästi kohelda. Seepärast ongi põnev vaadata, mida sealse konverentsi inimesed räägivad.

Kõige rohkem kõnetavad mind Marlen Annabel ja Kadi Helme, kuid tegelikult on kõik esinejad seal omamoodi kutsuvad. Enim meeldib mulle see, et korraldaja on leidnud aja kõigiga videoklipid kokku panna, et siis osalejad saaksid varasemalt esinejatega tutvuda ning selle põhjal oma otsuse teha. Ka meie püüdsime VaimuKehal seda teha, kuid iga esinejaga seekord ei õnnestunud 😀 Ka Hallo, Kosmos! andis hiljuti välja raamatu sellest, mida Eesti eri tuntud inimesed arvavad, mis on õnne valem. Minu meelest on ülioluline igapäevaselt püüelda selle mõistmise poole, mis just sind/mind inimesena õnnelikuks teeb ning siis seda ka järgida. Elus olemine on ikka üks põnev kogemus ja kui meile juba see võimalus seda kogeda on antud, miks mitte siis võtta sellest maksimumi ning vaadata, kuidas saab oma elu aina rohkem toredate hetkedega täita? 🙂

Kui sa pole veel otsustanud, kas tahaksid ka Õnneliku naise seminarist osa võtta, siis kiika siia! 🙂

Praeguseks aga, õnnelikku elu jätku sulle! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *