Kas julged olla sina ise? (kas tead, kes see tegelikult on?)

Minus on juba pikemat aega keerelnud see mõte, mida lihtsalt sõnadesse panna ei osanud. Ega siiani päris täpselt ei oska, aga ma üritan. Kes on minu tegemisi ja blogi jälginud, siis see teab, et alguse sai mu blogi koolituste/workshoppide/raamatute vms kokkuvõtete kirjutamisest. Kirjutasin seda, mida kusagilt olin õppinud ja kuulnud. Seejuurde hea tähelepanek –

kui sulle meeldib lugeda või kuulata (videoid, seminare, inimesi), siis väga oluline on ka selle info läbi töötamine.

Ainult kuulamine tihtipeale ei tööta. Jah, öeldakse, et info jääb paremini meelde, kui me nt loengu ajal ei kirjuta, vaid ainult kuulame (sest muidu ju tähelepanu hajub). Küll aga on hea mõned olulised punktid endale siiski välja kirjutada (või raamatu lugemise või video vaatamise ajal lühike paus teha), et siis mõelda selle peale, mis jäi kõlama. Sest vaid niimoodi oleme me andnud võimaluse läbitud materjalil ka enda sisse sööbida, olulisim kaasa võtta. Muidu vahel võib juhtuda, et raamatu lugemine oli asjata, sest me lihtsalt tuulame sellest läbi, mõtlemata, miks miski võis olla oluline või milliseid järeldusi teha ja kuidas neid teadmisi oma ellu rakendada.

See on ka üks põhjus, miks ma oma blogi alustasin. Kirjutasin kokkuvõtteid ja enda jaoks olulisemaid mõtteid välja, sest need aitasid mul neid endale kinnistada. Kordamine on tarkuse ema, eks. Ja hea oli neid teistega jagada – miks hoida väärtuslikku infot ainult endale? Nende kokkuvõtete kirjutamisele järgnes kaalulangetusvõistlusest kirjutamine, sest selle raames toimus ka blogijate konkurss, milles lootsin ehk miskit toredat võita (aga see pole üldse oluline). Tegelikult olen toitumise uurimise, tervislikkuse, trenni ja ka vaimse poolega (sealhulgas psühholoogiaga) tegelenud juba palju kauem, aga seda kõike hüpiti. Kui ma aga end ükskord peegli ees pehme 73-kilose neiuna nägin, sain aru, et on aeg oma ellu ja ellusuhtumisse tuua muutusi ja nii ka see teine blogiversioon hakkama pandud saigi.

Hakkasin uurima kõike toitumise kohta, mida vähegi oskasin (ja ükspäev ma selle kohta ka raamatu välja annan! 😀) ning mulle meeldis see. Ammutasin uut infot eri toitumisstiilide, inimeste kehatüüpide, mikro- ja makrotoitainete, jõusaalikavade, toidulisandite, kehahooldusvahendite jne edasi kohta. Kuid samal ajal hakkasin märkama ka teist poolt. Viise, kuidas reklaamid inimestega manipuleerivad neid tooteid ostma pannes. Meediaartiklite kallutatud sõnastusi nii, et artiklist saab hoopis teistmoodi aru, kui on tõde. Ja ka seda, kuidas räägitigi tõde, aga nii oskuslikult, et inimene sellest kasu ikkagi ei saa. Mida ma sellega öelda tahan,  saad tulevikus teada, kui ma seda kõike lahti harutama hakkan.

Mind on sellest ajast saadik, kui ma oma analüütilise mõtlemise välja arendasin, painanud see mõte, et miks ma olen, miks me oleme, mis on minu elu eesmärk jne. Olen olnud rahutu hingega, igavene otsija (nagu üks sõbranna kunagi mulle ütles) ja olen tegelikult siiani. Olgem ausad, mind kunagi riivas see, kuid praegu mulle tundub, et see ongi minu eesmärk. Olla igavene otsija. Ja mis selles halba saab olla? Mitte midagi! Ma otsin igavesti tõde ja kuna tõde ei ole kivisse raiutud, sest ta on iga inimese jaoks erinev, on ta ka muutuv vastavalt inimese edasisele arengule. Ma otsin enda tõde, kuid ma näen ja tean, et neid teadmisi saan ka teistele edastada neile kasulik ja abiks olles, ehk suunates, ehk küsimusi kergitades – ehk  lihtsalt vastuolu tekitades 😀 (ka see on positiivne!).

Mida ma siin jahudes öelda tahan, on see, et ma olen aru saanud, et kuigi võib olla inimesi, kellele piisab näiteks ainult toitumiskava või treeningkava muutmisest ja nende elu on nüüd ree peal, siis rohkem on inimesi, kes kuuluvad teise kategooriasse. Mina olen kindlasti üks neist ja see on ka kindlasti üks põhjuseid, miks ma ikka seda blogi pean. Et näidata neile inimestele, kes endiselt rabelevad kas oma kaalu, tervise, töökoha, elu eesmärkide või millega iganes veel, et nad ei ole üksi. Et see teekond võibki olla üks pikk teekond. Ja oi, kui põnev see teekond olla saab! Et alla andmiseks ei ole ühtegi põhjust 🙂

Ma näen, kuidas (sotsiaal)meedia mõjutab inimesi nii palju.

Mõjutab erisuguseid tooteid ostma (mis tegelikult ei tööta või on tervisele lausa kahjulikud), ennast halvasti tundma (feikõnnelike inimeste piltidega Instagramis) jne. Meile on ehitatud ümber justkui mingid raamid, kuhu me peame sobima. Mis vanuses kooli lõpetama, mis vanuses karjääri alustama, mis vanuses lapsed ja pere looma, mis vanuses teatud palka teenima, mis vanuses oma elu eesmärki teadma jnejnejne. Tegelikult aga on iga inimese jaoks see raam erinev ja kui aus olla, siis seda raami ei olegi! Igaüks võib luua oma elu just täpselt sellise nagu ta soovib ja kordagi tundmata end halvasti selle pärast, et nad ei mahu kellegi teise loodud raamidesse.

Sa võid olla natuke pontsakas, kui sul on tervis hea ja sa armastad oma keha. Sa võid olla 50 ja hetkel täiesti töötu, see on jumala okei. Sa võid olla keskkooli lõpus ja segaduses, kuhu kooli minna, seega otsustad ehk hoopis esimese töökoha kasuks. Sa võid näha välja täpselt selline nagu sa tahad. Sa võid luua oma elust just sellise pildi nagu sa luua tahad. Peaasi, et sa oleksid endaga rahul ning ei mängiks teiste pilli järgi (kui sa just ansamblis ei ole :D).

Kuna ma andsin mingi aeg ka tihedamalt toitumisnõustamist (või treeningkavasid), sai mulle kiiresti selgeks üks pilt. Ja see pilt oli see, et enamik inimesed ei tulnud mu juurde tegelikult toitumisprobleemidega, vaid psühholoogiliste, eluliste probleemidega. Jah, on ka neid inimesi, kes päriselt ei tea, kuidas inimene sööma peaks (ja ka selle üle võib lõputult vaielda – ühtset tõde ei ole kõigi jaoks) ja neid tuli (ja tuleb) mul tehniliselt õpetada. Suurem osa on ikkagi neid inimesi (eriti naisi), kes ei ole rahul enda kaalunumbriga ja välimusega, kuid selle taga seisab hoopis midagi muud.

Osa neist tahab välja näha hea selle pärast, et neil on halb, kui nad vaatavad (sotsiaal)meedias figureerivaid 34 suuruses naisi, kelle D-rinnakorvi suurus vastab tagumiku suurusele (talk about social pressure!). Osa neist tahab välja näha hea oma kaaslase (või selle puudumise) pärast. Mõni on võtnud kinnisideeks mingisuguse kaalunumbri, mis neil oli ala keskkoolis. Osa neist sööb liiga vahe kartes paksuks minemist teadmata, et just see võibki paksuks teha. Osa neist sööb liiga palju mõistmata, et see on liiga palju. Paljude inimeste jaoks on söömine viis, kuidas ennast emotsionaalselt kas lohutada või siis petta. Lohutada, kui midagi läks kehvasti. Premeerida, kui midagi läks hästi. Või end petta olukordades, kus peaks tegutsema hakkama, aga söömine tundub parem (ja sel hetkel olulisem ja premeerivam) variant. Loomulikult, sellist käitumist saab taandada ka näiteks suitsetamise või alkoholi tasemele – mis on kelle party drug. Point on ikkagi see, et tavaliselt ei ole pindmised ja näilised probleemid need tõelised probleemid – need on lihtsalt juba lõpp-produkt enesehukatuslikust käitumisest.

Need on samal päeval tehtud pildid!

Ma näen, kuidas paljud inimesed rabelevad  sellega, et olla iga päev õnnelik (noh, päriselt, mitte teeseldult!). Eestlased on tõsised ja mornid inimesed – äkki see polegi ainult ilmast? Meil on ju suhteliselt imeline heaoluühiskond. IT-lahendustega oleme maailmas esirinnas, igasugu põnev kaup välismaalt on hiirekliki kaugusel, toit tuuakse ukse taha kätte jne. Pole ime, et inimesed hakkavad tasapisi kahestuma.

On inimesed, kes on teadlikud ja soovivad välja rabeleda sellest nn. heaoluühiskonnast, sest see toob endaga kaasa ka väga palju halba (peamiselt terviseprobleemid, kuhu lisaks kõikvõimalikele organihaigustele kuuluvad ka vaimuhaigused ja depressioon, enesega rahulolematus). Ja siis on inimesed, kes isegi ei mõista, et nendega päevast päeva (reklaamide, televisiooni, meedia) abil manipuleeritakse. Ja siis on ka inimesed, kes mõistavad, et miskit toimub, aga mugavustsoon on parem kui välja võitlemine, seega ma liigitan nad ikkagi viimase grupi sisse.

Seetõttu muutub ka minu blogi suunitlus taaskord. Minu soov on, et inimesed oleksid õnnelikud sellena, kes nad on (või sellena, kelle poole nad püüdlevad teadlikult, mitte ego baasil). Minu soov on, et inimesed oleksid tervislikud, terved ja et neil jätkuks indu otsida oma tõde niikaua kui vaja. Ma tean, ma olen noor ja nii mõnigi inimene võib mõelda, et mida minagi maailma asjadest tean ja kuidas ma küll sellist juttu jahun. Aga ma olen olnud seesama inimene, keda on mõjutanud reklaamid, sotsiaalne surve, teiste inimeste arvamused, Instagrami pildid jne.

Olen olnud depressioonis (kuigi ma ise sellest siis aru ei saanud ja tänapäeval ka suurem osa ei saa), enesetapumõtete äärel ja võidelnud kaaluprobleemidega. Ja ma olen ka ise sellest alles välja rabelemas. Ma ei ole kaugeltki veel väljas. Ja see võitlus on, oi, kui põnev! Võib kõlada veidralt, aga see valu ja otsimine läbi mille mina (ja paljud teised, keda tunnen) on jõudnud aina lähemale sellele, mis on meie loomuses tegelikult, on nii vabastav!

Ja ei, ma ei arvagi, et inimesed ei tea, kes nad on. Mul ei ole ühtegi õigust kellestki teisest midagi arvata. Aga ma näen kõrvalt inimesi, kes on sarnases seisus, kus olen olnud mina ja seda on kurb vaadata. Ma tahan aidata, aga ei taha ise oma abi pakkuma minna, seega ma kirjutangi. Ma näen, kuidas sellest, kuidas inimesed iseenedaga läbi ja hakkama saavad, sõltub terve Eesti, maakera ja isegi universumi tulevik! Maybe I’m a dreamer, aga ma usun, et kõike on võimalik muuta, ümber pöörata ja paremaks teha. Ma usun sellesse, et kõik inimesed saavad olla õnnelikud ja peaksidki olema!

Ning ei, ma ei mõtle, et 24/7 peab näol olema võltsnaeratus. Ka kurbus ja nutmine ja viha on ajutiselt väga olulised ja teretulnud nähtused. Nende sees hoidmine oleks lausa patt. Emotsioone tuleb väljendada kohe, kui nad esile tulevad. Aga et üleüldises mõttes soovin, et inimesed armastaksid iseennast ja seda mida nad teevad. Et päeva lõpuks on selline tunne, et nii hea päev oli! Ja nii iga päev! Isegi, kui juhtus midagi negatiivset. Oskame sellest õppida ja olla selle eest tänulikud.

Seega nüüdsest võid leida minu blogis natukene sügavamamõttelisi postitusi ja natukene ausamaid peegeldusi sellest, mida mina, kui üks ühiskonna liige ja sinu lähikondlane, läbi elan. Ma tahan rääkida pidevast võitlusest tervise ja toidu teemadel, kuna tundub, et see teema aina paisub ja paisub. Loomulikult ei saa me sellest ka üle, sest terve keha on elu alus, eks ole! 😀 Samamoodi tahan rääkida sellest, kuidas mõtteviisi muutmine saab muuta elu ning sellest, kuidas toitumine mõtteviisi muuta saab. Sellest, kui sa oled eksinud ja tunned, et oled täiesti üksi, masenduses ja teadmatuses, et kuidas ka see kõik on (ajutiselt) okei ja ehk isegi vajalik. Sellest, kuidas sa/ma ei ole üksi. Sellest, kuidas kõigele ei peagi kohe lahendusi leidma. Sellest, kui oluline on olla tänulik selle eest, mis meil juba on. Sellest, et õhutada endas ja teistes pidev ja lõputu teadmiste janu selle vastu, kuidas oma keha, oma elu, oma elu eesmärk, suhted jne viia sellisele tasandile, mis meid päriselt õnnelikuks teeb. Sellest, et me ei lepiks “paratamatusega”.

Paljud inimesed “lepivad oma saatusega” kinnitades, et nad ei oska teisiti, asi on neil geenides jne endale niimoodi seda aina sisendades kuni seda kõike on väga raske tagasi pöörata. Ometigi on inimesi, kes on arvanud, et neil on geneetiliselt määratud paks olemine, saanud oma kaalu üle imelise kontrolli. On inimesi, kes on arstide sõnul määratud eluks ajaks voodirežiimile, kes nüüd isegi jooksevad ja räägivad sellest edulugusid. On inimesi, kes on omal jõul rabelenud vaesusest miljonäri staatusesse.

Neid lugusid on meeletult ja olgugi, et võib-olla ei tea sa isiklikult ühtegi neist inimestest, peaks juba piisama sellest teadmisest, et see üldse on võimalik! Eih, suurem osa neist ei ole ka kuidagi õnnesärgis sündinud või saatus nende poolel või et neil lihtsalt vedas. “Veab” neil, kes otsuse vastu võtavad, et asi nii enam edasi minna ei saa. Muutus ja ilusam elu taanduvad vaid ühe otsuse vastu võtmisele.

Mina ei tea ammugi kõik vastuseid ja nii veider kui see ka kõlab, ma olen selle üle õnnelik! 😀 Mulle meeldib avastada, see on minu jaoks kirg! Ja ma olen aus. Ka minul on selliseid päevi ja hetki, kus mul on tunne, et kõik, mida ma teen on mõttetu. Hetki, kus ma nutan silmad peast (oma elukaaslase silme all), sest ma ei saa midagi aru. Vahel on raske olla nii paljust infost teadlik ja mitte osata seda kokku panna. Vahel on lihtsalt raske nii palju teada ja mitte osata selle ajel edasi liikuda. Vahel on raske olla kõigutamata inimeste arvamusest (või tagasiside puudumisest). Vahel on tõesti raske olla inimene.

Aga see teadmine, mida olen ammutanud sadadest raamatutest ja videotest ja vestlustest inimestega, et MIS KÕIK ON TEGELIKULT VÕIMALIK!, see ajendab mind edasi tegutsema. Ma ei tea, kuhu ma edasi lähen ja ega ma päris täpselt ei teagi, kas ma tahan kohale jõuda. Aga ma kutsun sind kaasa  sellele enda JULGUSEGA LÕPUTULT PÕNEVALE ENESE AVSTAMISE teekonnale! Minu jaoks on see kirjutamine omamoodi teraapia ja kui see ka sind kuidagi aitab, on minu missioon rohkem kui täidetud selle blogiga! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *