Kas sa võid olla tänapäevane ori?

Kas me tegelikult oleme ikka nii intelligentsed ja iseseisvad, kui arvame? Oleme selle maakera (arvatavasti :D) kõige intelligentsem, arukam, targem jne liik, aga oleme ainukesed, kelle hulgas erinevad haigused, depressioon, stress ja sõltuvused epideemiliselt kasvavad. Kujutad sa ette lõvi, kes oleks sõltuvuses gasellide taga ajamisest? Mitte nende söömiseks, vaid lihtsalt, sest see on tema töö, ta on sellest sõltuvuses. Siis poleks enam vist ühtegi gaselli maamuna peal 😀

Või kas kujutad sa ette ülekaalulist sebra? Või alakaalulist elevanti? (seda kõike vabas looduses, mitte inimeste tegevuse tagajärjel, muidugi). Ainukesed ülekaalulised loomad on vist ka need, kelle inimesed on kodustanud ja siis üle söötnud! 😀 Olen kuulnud, et paljud kodukassid ei aja isegi hiiri enam taga ja ma ei imesta, et see on sellest, et toidu kvaliteet (ja lihtne kättesaadavus) muudab neid laisaks. Kas see mitte ei toimu ka meie, inimestega?

Mis mõttes ma olen paks? Ma tulin ju kassiuksest läbi! 😀

Millestki sõltuvuses olemine tähendab olla selle tegevuse ori.

Kuna me siiski oleme intelligentne liik, arvame, et meie käes on võim ja et me ise ka otsustame, milliseid valikuid enda elus teeme. Näiliselt tundub meile, et me ise valime selle söögi, mida sööme, selle eriala, kus töötame, need joogid, mida joome, need tooted, mida tarbime jne. Aga kas see tegelikult on ikka nii?

Üks suur teema, mis meie valikuid mõjutab, on loomulikult reklaamitööstus, millest ma lühidalt hiljuti kirjutasin ka oma zombistumise artiklis, nii et sellel ma täna ei peatu. Tänane teema on hoopis sõltuvusest ja valikutevabaduse illusioonist. Kõige suurem sõltuvus on tänapäeval inimestel seotud toiduga. Inimestel on toiduga ebanormaalselt ümber käitumiseks väga palju selgitusi: emotsionaalne söömine, “see on mul geenides”, “ma ei oska teistmoodi”, “ma ei oska öelda ei”, “vahel ju ikka võib!”, “ma ainult maitse pärast…”, “see maitseb ju nii hästi!”, “mul on selle järgi isu” jne.

Neil on kõigil üks ühine nimetaja: SÕLTUVUS. Nii nagu me oleme ka oma koduloomade orjad (ja mitte vastupidi, sest nemad ju tituleerivad selle, mis kell me peame kodus olema või millal saame puhkusele minna), oleme me ka oma isude orjad. Oleme oma maitsemeeled ära rikkunud, meedia on mõjutanud meie ostuvalikuid ja nüüd, kui me teeme poes valikuid, mis ei lähtu meie tervisest ja keha heaolust, on midagi ilmselgelt valesti.

Näiteks, kui sa oled mõelnud, et nüüdsest “hakkan korralikuks” ja elimineerid enda menüüst kõik “halvad toidud”, siis sa ei käitu eriti mõistlikult. See tähendab üldjuhul seda, et sa oled sõltuvuses kõigist neist toitudest, kui sa neid nii kardinaalselt keelama pead. Ja kas see tegelikult õnnestub ka? Suure tõenäosusega mitte! Me ei tohiks endale keelata või lubada ühtegi toitu selles laias, ideelises mõttes, vaid me peaksime langetama otsuse iga kord, kui meil on võimalus/vaja süüa või seda osta.

Mitte nii, et “ma ei tohi süüa enam šokolaadi, kooki, muud magusat, krõpsu, saia jne…”, vaid: “mul on praegu kõht tühi, mida mu keha tahab?”. Kui sa näiteks hommikul sõid täitva omleti, tahab su keha lõuna ajal ehk salatit, sest hommikul sai rasva-valku parajalt, nüüd oleks vaja midagi värsket ja vitamiini-mineraalirikast. Kui on aeg õhtust siia, siis ei ole mõtet mõelda, et “hmm, mille järgi mul isutab?”, sest kui sa ei ole oma keha kunagi kuulanud, siis sinu isu pitsa, pasta või popcorni järele kinos ei ole kindlasti sinu keha, vaid sinu emotsioonide valik (jah, vahel harva võib, aga tihtipeale toimub inimeste “harva” päris tihti).

“stressed” (stressis) on “desserts” (desserdid) tagurpidi 🙂

Toidusõltuvuse saab kitsendada: magusasõltuvus, soolase sõltuvus, karastusjookide sõltuvus, kohvisõltuvus, saiakeste sõltuvus jne… eks neid liike ole ka sadu ja ühel inimesel ei pruugi olla ainult üks. Ja kui nüüd keskmine inimene arvab, et tal ei ole ühtegi sõltuvust, siis proovigu ta nädal aega olla ühegi stimulandita (peamiselt suhkrut sisaldavad tooted (soolaste toiduainete sees on ka tihtipeale suhkrut!), kohv (või kofeiiniga tee), tubakas). Hea tahtejõuga inimene tuleb sellega toime, kuid keskmist inimest viivad tema emotsioonid rööpast välja ning suundutakse ikka oma nö lohutustegevuse juurde.

Lisaks toidule on loomulikult ka tänapäeval levinud töösõltuvus ehk siis töö/bossi ori olemine. Inimesena tahame nii väga kuskile kuuluda, kellegi meele järgi olla, head raha teenida jne, et paljudel inimestel võib see tulla perega veedetud aja, une- või puhkeaja arvelt. Ajutiselt on kõik see muidugi normaalne – vahel viivad ületunnid olulise saavutuseni, kuid paljud inimesed rügavad tänapäeval (olgem ausad) tööl, mis neile ei meeldi, et meeldida inimestele, kellega koos nad peavad teesklema kedagi teist. Ehk isegi ei saa töötaja seda tunnustust, mida ta on väärt oma tööpanuse eest.

Üks suurim tänapäeva orjuseid on muidugi sotsiaalmeedia ja nutitelefon. Mu sõbranna rääkis, et tema sõbranna pojal oli pärast pooletunnist tahvelarvuti ekraani vaatamist kael nii kangeks jäänud, et neil läks tükk aega enne, kui nad ta kaela sirgeks said. Poeg oli ema appi kutsunud, sest kael oli nii kange, et ta ei suutnud oma jõuga seda üles tõsta. Kes sellise asja peale ära ei ehmuks! Mõtle, äkki ei saagi enam kunagi kaela sirgeks! Ja meie siin vaatame haletsevalt vanainimesi, kellel on kael või selg kõver – see võib väga vabalt olla uus epideemia!

Ja noh, telekasõltuvusest ma ei hakka rääkimagi… (ja ära mõista mind valesti, ka telekat on vahel mõnus vaadata, aga kui see on igapäeva tegevus selle asemel, et avastada, mida su kehal või maailmal sulle pakkuda on, siis on sellega üle piiri mindud).

Eks neid orjastajaid on veel palju, aga ühe ma nimetaksin veel: Instagrami ja Facebooki piltide tegemine, mis peegeldavad elu nii nagu see seda tegelikult ei ole. Meedia on täis selliste kehadega (mehi ja) naisi, keda kadestades lihtsalt ila voolama hakkab ning nutt kurku tuleb, et ise selline välja ei näe.  Instagrammi on õnneks viimasel ajal tekkinud mõned julged naised, kes näitavad, kuidas olles vabas olekus ja siis poseerides võib viie sekundiga tekitada naise kehast täiesti kaks erinevat pilti. Ja ma olen nii uhke nende üle! 😀 Palju postitatakse ka pilte oma reisidest, lastest, toitudest jne, kuid tegelikult paljud otsivad nende postitustega ainult kinnitust, et neil on imetore elu (kuigi tegelikult nad ei ole tihtipeale üldse õnnelikud). Kõik muidugi sellele eesmärgil ei postita, nii et kui see sind ei puuduta, siis ära pahanda, tore on muidugi ilusaid pilte, mälestusi ja asukohti jagada 😉

Aga kurb on vaadata, et nii tark olend nagu seda on inim(loom), on sattunud selliste lõksude küüsi, mida pealtnäha ei märkagi. Ja kui märgatakse, siis luuakse selle jaoks üheltpoolt igasugu vabandusi, miks teistmoodi ei saa ning teine pool loob igasugu workshoppe, kuidas nende muredega tegeleda. Osa neist on siirad, osa kasu peal väljas. Mõelda vaid, kui võimekad me oleksime inimesena (ja inimkonnana) siis, kui me sammhaaval vabaneksime igast sõltuvusest, mis meil on, ning teeksime iga päev teadlikke valikud. Mina ei hinda kellegi valikuid heaks või halvaks, aga selle jaoks mu blogi ongi, et tuua tähelepanu nendele ohukohtadele, mis pikas perspektiivis võivad inimese lihtsalt õnnetuks teha (või juba hoiavad teda seal).

Selles pole tegelikult midagi halba, see on tõesti, tänapäeval tavaline. Aga see ei tähenda, et see oleks normaalne 🙂

Ehk võiks hoopis

  • restoranis kõige maitsvama toidu asemel valida selle, mida keha tahta võiks (nt makrotoitainetest või ensüümidest lähtudes)
  • aega parajaks tehes Instagramis skrollimise asemel ilma nautida, 5 minutit mediteerida või tunnetada, kuidas su keha olukord on (kust valutab, kust on pinges – ehk isegi võimelda!)
  • kõigile meeldida tahtmise asemel (kõigega nõustudes, alati JAH öeldes) hoopis vahel öelda viisakalt EI, kui sa tunned, et sind ära kasutatakse
  • Messengeri teated telefonist maha võtta ja käia seal vaatamas paar korda päevas, mitte reageerida igale piiksule/värinale
  • Mõelda, kas su töö teeb sind õnnelikuks või hoopis õnnetuks ja rikub tervist
  • selle asemel, et mõelda, millise nurga alt ma parema selfi tehtud saan hoolitseda enda keha eest nii, et sa ei pea nurki valima (või siis lihtsalt olema enda vastu aus ja mitte looma illusioone, mis ka teisi inimesi eksitavad, milline keskmise inimese keha tegelikult välja näeb)

Tasub mõelda, et kas me langetama igapäevaseid otsuseid harjumusest ja (äärmuslikest) emotsioonidest lähtudes või on need teadlikud valikud. Eespool mainitud ja paljud muud võimalused “tänapäeva orjusest” vabanemiseks võtavad muidugi natuke aega ja on lollus mõelda, et kõik muutub ühe päevaga. Küll aga on hea algus see, kui me oleme teadlikud, et me muutuda tahame. Oma viimases postituses kirjutasin ka selles, miks “need muutused nii paganama aeglased on” ning siit leiad ehk head mõtteainet ja julgustust nende teemadega edasi tegeleda, ehk nende mõtete peale isegi ehk natukene mediteerida.

Ma tunnen end täna paksuna. Et end paremini tunda, söön kooki. Jep, hea plaan!

PS! Mina olen ka mingil määral veel oma emotsioonide ori, mida ma aga igapäevaselt endale teadvustan ja oi, võrreldes paari aasta taguse ajaga, olen ma vabam kui kunagi varem! 🙂 Elades positiivselt selle mõttega, et iga päev läheb paremaks, mitte, et kõik on nii halvasti, siis noh… lähebki kõik paremaks! 🙂

Kõik mõtted ja kommentaarid on alati oodatud! 😉 Stay healthy and stay logical! Loovus valla!
#oleise

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *