Imelik oled või? – Aga mis siis?

Kas sa oled kunagi kellelegi halvasti öelnud ja siis seda kahetsenud? Usun, et oled. Aga kas sa oled endale midagi halvasti öelnud? Oled? Kas sa siis kahetsesid? Ei usu. See läheb nagu meelest ära. Ok, kahetsemine üldse on üks tühja väärtusega tegevus, aga sellegipoolest, you get my point.

Miks on nii, et me mõtleme rohkem sellest, kuidas me käitume teistega või teiste juuresolekul ning vähem sellest, kuidas käitume endaga ja siis, kui me oleme üksi? Kõigil hetkedel oleme ju ikkagi meie ise. Miks on siis üks olukord teisest erinev? Isegi olulisema kaaluga? Miks me tihtipeale käitume sotsiaalses olukorras teistmoodi kui me üksi kodus (või kaaslasega) käituks samasuguses olukorras?

Inimesed kipuvad kandma maske, mille nad on endale kas ise ehitanud või on sõbrad, pere, meedia, ühiskond üleüldiselt neid peale kasvatada aidanud. Meil on palju sotsiaalseid norme, mille järgi “peaks käituma” ja kuidas “peaks mõtlema”, et keegi jumala eest meie peale imelikult ei vaataks.

Aga mis siis sellest on, kui keegi vaatabki imelikult? Keegi naerab või pomiseb sõbrannale halvakspanuga vaadates ning samal ajal teeseldes, et ta ei panegi sind tähele. Mis siis sellest on? Kas see peaks mõjutama seda, kes me tegelikult oleme? Mida see muudab, kui võõras inimene sind imelikult vaatab? Mitte midagi, kas nõustud? Aga kui sõber imelikult vaatab? Kas teda siis ikka saab päriselt sõbraks kutsuda? Mõtle selle üle.

Öeldakse, et kui sa tahad teada, kes sa tegelikult oled ja mis sulle meeldib, tuleb vaadata oma väga varajasse lapsepõlve. Mida sulle siis teha meeldis? Milline sa iseloomult olid? Milliste inimeste (või loomadega) sa aega veetsid? Mille vastu huvi tundsid või kõige rohkem pärisid? Või mis sind kõige rohkem ärritas?

Kui me lasteaeda ja kooli läheme, hakatakse  meid voolima vastavalt sotsiaalsetele normidele. Laps peab vait olema, kui vanem inimene räägib. Laps ei tohi teha seda, mida ta tahab, vaid seda, mida temalt nõutakse. Laps ei tohi ringi joosta, sest see häirib teisi. Laps peab viisakalt käituma, riietuma, sööma jne. Don’t get me wrong, mulle väga meeldib, kui keegi terve mu eine aja kõrvallauas suppi ei lörista süüa, aga kui ma tahan kanakoiba sõrmede vahel närida, siis ma teen seda 😀

Tean oma kogemusest, et keskkooli lõpuks on sellest, kes me lapsepõlves olime, päris vähe alles. On ka õnnelikumaid inimesi selles vallas, kuid nendest see postitus ei räägi 😀 Mina kirjutan täna neist, kes hinges tunnevad, et nad tahaksid teistmoodi käituda, välja näha või end väljendada, kuid mingil põhjusel ei julge. Olgu see siis teiste narrimine, sõpruskonnast väljaheitmine, lahkumine või tühipaljas hirm häbi ees (mis kedagi ei tapa ja tavaliselt vaatajal kiiremini ununeb kui häbistatul endal :D).

Ma olen praegu 30-aastane ja mul on teadlikult läinud aega umbes 7-8 aastat, et ma jõuaksin enamvähem tagasi sellesse arusaama sellest, kes ma olin siis, kui ma olin kolmeaastane. See vaba laps, kes teadis ja tegi kõike, mis talle huvi pakkus ja meeldis. Ma ei ole veel nii julge kui siis, aga ma tean kuhupoole ma püüdlen.

Ja miks? No ikka selleks, et mida rohkem ma suudan kontakti luua oma väikese lapsega, seda õnnelikum ma olen. Ja ma näen seda, iga päev. Kui ma tegelen tegevustega, mis mulle lapsena rõõmu pakkusid nagu nt laulmine, tantsimine, näitlemine, kirjutamine, lugemine jne, siis ma säran. Aeg lendab ja mul on alati hea olla. Kui ma aga tegelen “täiskasvanute asjadega”, siis nii väga kui ma ka ei pingutaks, ei suuda ma end ikka alati õnnelikuks ja tänulikuks mõelda. Sest ma ei ole. Olgem ausad.

Inimese elu on üürike ja ülimalt väärtuslik. On patt seda raisata ainult “täiskasvanud elu kohustuste täitmise” peale, kui meil on võimalik panna oma hing  laulma järgides lihtsalt seda, kes me olime lapsena. Kui sa ei oska sellele jälile saada, siis kirjuta mulle, äkki ma oskan aidata! 🙂

AGA, kui sa tunned, et su hing tahab laulda, siis tee seda. Joonista, maali, kirjuta, luuleta, sõida rallit, ratsuta hobustega või koo karusid, kui sa tunned, et sa seda üle kõige teha tahad! Sa ei pea sellest kohe oma ametit tegema, aga see võib selleks kujuneda. Ja tõesti, kui sa tunned, et tahad juuksed värvida lillaks, sest see sobiks sulle (mitte tähelepanu saamiseks), siis tee seda! Teiste arvamus ei ole oluline, sest see on sinu elu! Ja sinul on vaja end hästi tunda, mitte teistel ei ole vaja end sinu seltsis mugavalt tunda. Kui neil on ebamugav (ja sina teadlikult kellelegi liiga ei tee), siis see on nende mure.

Sotsiaalsed normid on head selle piirini, et kui võimalik, siis mitte ühistranspordis puuksu lasta või lahtise kõlariga Weekendi hitte kuulama hakata.  Sealt edasi on aga vaba voli. Kui tunne on, siis tuleb teha! Kui mina vaikselt sellest lõpuks aru sain, hakkas mu elu palju toredamaks muutuma. Ma olen saanud palju rohkem asju kogeda ning seeläbi end palju elavamana tunda. Ja mis kõige tähtsam, ma ei märka enam neid, kes mind imelikult vaatavad, sest mina teisi enam imelikult ei vaata! Pigem austusega! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *