Kas emotsionaalne söömine on päris? (isiklik kogemus)

Minu (korduvas) kogemuses on see päris. Võid lugemise lõpetada, aitäh! 😀

Ok, aga tegelikult. Oled kindlasti kuulnud sellisest fraasist nagu emotsionaalne söömine. Kindlasti enamik inimesi, kes seda postitust loevad, on naised, sest naised tunnevad ja seostavad end selle fraasiga palju rohkem. Miks see nii on?

Naised on emotsionaalsed, tundelised, detailsed. Mehed on ratsionaalsed, hoiavad oma mõtted-tunded pigem endale ning vaatavad pigem suurt pilti. Kindlasti on ka mehi, keda saab nimetada emotsionaalseteks sööjateks, kuid neid on kindlasti vähem ja suurem osa mehi ilmselt end selleks ei nimetaks ka 😀

Kui ma guugeldasin men emotional eating, sain sellised vasted:

Kui ma guugeldasin women emotional eating, sain sellised:

I rest my case. 😀 Naistel on sellega rohkem tegemist, ütleme nii. Naised elavad oma emotsioone palju tugevamalt läbi kui mehed. Ja siis pöördutakse “lohutustoitude” poole, mis arvatakse, et täidab seda tühimikku, mis on tekkinud või siis leevendab valu (kuigi tegelikult ei aita ta kummagagi).

Meeste puhul saab muidugi emotsionaalse söömise alla liigitada hoopis emotsionaalse joomise. Probleemid uputatakse alkoholi sisse kas pea iga õhtu paari õllega või vähemalt nädalavahetusel suuremate kogustega. Sellegipoolest on teada, et naised tegelevad oma emotsioonidega rohkem (kuigi on ka neid, kes samuti alkoholi poole vahel pöörduvad, aga võrreldes meestega on neid vähem – minu kogemuse põhjal).

Seega, kuigi naised endale emotsioonide ülekülluse tõttu söömisega liiga teevad, on tõenäosus, et nad oma probleemidest-muredest üle saavad suurem kui meestel, kes nad alkoholi sisse uputavad. Sest suure hunniku šokolaadi, krõpsude, friikate, kasvõi pelmeenide või otse pakist kotlettide söömine ei peida tundeid ära. Lõpuks on veel sellised süümekad ka, et tõenäosus on väga suur, et mingi hetk naine (inimene) otsustab, et miski peab muutuma.

See on minu kogemus. Nimelt mina olen ka emotsionaalne sööja. Kohe üldse ei karda seda tunnistada, isegi, kui sa nüüd mõtled, et “mis mõttes? Kuidas sa siis toitumisnõustamist teha saad?”. No just selle pärast saangi! 😀

Tihtipeale inimesed, kes päriselt annavad head nõu ükskõik, millisel elualal, oskavad seda anda, kuna neil on oma kogemus. Üldjuhul inimesed hakkavad nõustajateks, õpetajateks, terapeutideks jne, sest neil on isiklik kogemus samas valdkonnas. Võib-olla mitte iseenda, vaid lähedaste näol.

Nii ka minul. Märkasin juba ammu, et mulle meeldib süüa 😀 Kellele ei meeldiks, eks? 😀

Kui teismeiga läbi hakkas saama ja pidutsemised hakkasid vähenema, märkasin ma, et ma tegelikult väga hullust ei söögi. Mulle meeldisid värsked asjad ja pähklid ja kanaliha ja… Aga siis, kui ma näiteks pidin üksi kodus olema ja kellegagi kokku polnud saada, vaatasin ma sarju/telekat ning ostsin igasugu kräppi endale kokku.

Tagantjärele analüüsides tean, et see tuli tegelikult sellest, et ma ei osanud üksi iseendaga olla. Ma täitsin teistega kokkusaamise tühikut söömisega.

Hilisemal perioodil avastasin, et mulle meeldis taaskord igasugust toredat kräppi minna ostma siis, kui ma pidin mingite eluliste küsimustega tegelema hakkama. See oli viimati kusjuures oma aasta-poolteist tagasi. Kuna ma telekat enam ei vaata ja endaga üksi ka väga hästi toime tulen (lausa armastan endaga olla!), tuli uus põhjus – peab hakkama olulisemaid teemasid lahkama. Ja siis ma leidsin põhjuse, miks on vaja poodi minna. Noh, wc-paber hakkab otsa saama või tegelikult peaks ju selle torusiili ära ostma…

Ilmselt paljud teavad, mis tunne see on 😀

Ja siis ma hakkasin ka sellega tegelema. Leidsin, et nende eluliselt oluliste küsimuste vastuste leidmine on tähtsam, kui KitKati ostmine. Ja eks igaühel on oma põhjused, miks nad kehvi toitumisvalikuid teevad, kuid kuna mulle meeldib väga ennast analüüsida ja seoseid luua, siis ma nägin seda seost suhteliselt kiiresti.

Mida ma siis tegin? Põhimõtteliselt sundisin end mitte poodi minema ja nende oluliste teemadega tegelema. Ja tead, see polnudki väga hull. Alguses on ikka ebamugav, aga siis kui juba tegelema hakkad sellega, mille pärast sa üldse seda rämpsu sööma tahtsid hakata, on juba helgem olla ja rämpsuisu on ka meelest läinud – sest probleem ju laheneb.

Ka siis, kui ma teen väga endast välja ajavat või väga tuima tööd (mida küljendusmaailmas ikka ette tuleb), on mul selline tunne, et läheks ja ostaks nii suure M&Msi paki, kui võimalik, et see siis nii automaatselt ära süüa, et isegi ei pane tähele, kui pakk tühjaks juba sai… you know  😀

Aga ma enam ei tee seda ja see on mitme tegevuse tulemus. Üks on pidev eneseanalüüs ja mõistmine, mis mind paneb sööma (sest olgem ausad, vahel olen ma ka tavalist praadi söönud rohkem kui peaks, lihtsalt selleks, et venitada aega, et mitte tegeleda selle asjaga, millega tegeleda ei taha 😀 ). Teine asi aga, mis enam just magusat sööma ei pane, on toitumisharjumuste muutumine – magus lihtsalt ei maitse enam hästi. Igasugu piimašokolaadid ja saepurumaitselised küpsised – fuih! 😀

Ja olgugi, et ma väga austan oma keha (iga päevaga aina rohkem), ei ole ma suhkrust ega muudest ebakahjulikest toiduainetest (mis kõik pole tegelikult söödavadki! 😀 ) loobunud. Ikka oled hedonistlik ja armastan nautida häid maitseid. Aga rõhk on sõnal HÄID maitseid. Kvaliteetsed mahešokolaadid, toortordid jms, kui üldse. Ja vahel harva olen mina ka inimene ja söön seda, mis külas lauale pannakse (ja no sinna pannakse ikka kõike! 😀 , aga see ei liigitu otseselt emotsionaalse söömise alla, vaid pigem tahtejõu puudumise (ja vb pahade bakterite ülekaalu) alla, aga see on juba teise postituse teema… ).).

Kogu selle emotsionaalsest söömisest vabanemise protsessi juures on oluline mitte tuua seda vabanduseks, et “ma söön oma emotsioone, ma olengi selline, ma ei saa midagi parata.”. Kui kõik inimesed maailmas lepiksid sellega, mis olukorda nad on sattunud, oleks maailm praegu väga kurb koht. Meil ei oleks väga paljusid leiutisi, teraapiaid, kursusi, asutusi jne, mis meie elu palju paremaks teevad.

Ma saan rääkida ainult oma kogemusest ja ma tean, et emotsionaalsest söömisest on võimalik välja tulla samamoodi nagu ka igasugu haigustest on võimaliks terveks saada – tuleb lihtsalt püsiv olla. Ja lõppude lõpuks, kumb tunne on parem – kas iga kord süümekaid tunda, kui mingi paki jälle tühjaks sõid ja kaalule astudes iga kord suuremat numbrit näed VÕI tunda end iga kord natuke ebamugavalt, kui sa oma nö patutoidu järele haarad ja mõtled, et tegelikult ei saa su keha sellest mitte midagi olulist? Sest see ebamugavus läheb iga korraga väiksemaks kuni täitsa ära kaob.

Sa arvad, et su hing saab toitu sellest krõpsu või šokolaadi ampsust.

Aga hing ei saa ju süüa, hingel pole magu 😀

Su keha peab selle jama ära seedima ja see lause, et sa oled, mida sa sööd, on tõsine lause! Kas sa siis tahad olla suhkur ja E-tähed su toidus? Milliseks see keha siis üldse muutuda saab, kui mitte kiiresti vananevaks ja haigestuvaks?

Jah, ega see protsess polegi tegelikult lihtne, see võtab aega. Enda mõistusega tegeleda. Ega hing ei ütlegi, et söö rohkem (või valesti), seda ütleb ego. Aga see protsess on seda väärt. Sest elu läheb ju edasi ja ega see keha ja organite tervis paremaks ajaga lähe – ainult halvemaks, kui me midagi ette ei võta. Seega, parem endale teadvustada igal nõrkushetkel, et miks sa seda teed ja kuidas sellega toime tulla. Ja kui mõnikord ikka ei suuda eemal olla, siis söö see kommipakk tühjaks ja ole enda üle uhke, mitte ära tee end maha ja luba endale, et järgmine kord sa nii ei tee! 🙂 Eksimine on inimlik, aga see ei tähenda, et me iga kord sellesse lõksu langema peaksime.

See on protsess, mitte miski, mis päevapealt muutub. Kui juba selle endale selgeks teha suudame, on väga suur algus tehtud.

Ja kui see jutt natuke keeruline ja ummamuudu tundus, siis oled oodatud mulle kirjutama ja võime kohtuda, kui sa oled päriselt huvitatud sellest teemast ja/või soovid enda puhul sellisest probleemist vabanema hakata.

Soovin sulle häid valikuid! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *