“Armasta oma keha” ja muud “mõttetud” motilaused…

Armasta ennast.

Armasta oma keha.

Austa oma keha.

Enesearmastus on tähtsaim armastuse liik.

jne

Oh, neid toredaid motivatsioonilauseid, mis meile igapäevaselt meelde tuletavad, kuidas me võiksime endaga käituda. Instagramis ja Facebookis skrollides on suht raske sarnaseid lauseid mitte märgata.

Aga miks on meil vaja, et keegi teine meile selliseid asju meelde tuletaks? Kas me siis ei armastagi isennast? Kas me ei oskagi seda teha? Osalt tahaks mõelda, et me armastame ennast kogu aeg, aga teisalt tundub, et ikka nii lihtne see ei ole …

Tegelikult on minu arvates need motivatsioonilaused väga head ja asjakohased. Nad räägivad tõtt. Aga ma olen oma kogemuses aru saanud, et kui inimeses seda klikki ära ei käi, mida TEGELIKULT tähendab näiteks “armasta ennast nii nagu sa oled”, siis lihtsalt idee tasandil mõeldes, et see on ilus ja loogiline lause, ei piisa ühegi muutuse sisse viimisest. Ja ega tavaliselt ühest lausest ei piisa ka, kui sellele ei eelne eeltööd.

Ja oi, kuidas inimesed (eriti naised) ihkavad ju endaga aina rohkem rahul olla. Ühelt poolt utsitab tagant ego, kellele ei saa kunagi piisavalt kiitustest (kuigi sees on võib-olla suured ebakindlused) ja teisalt ongi see ebakindlus, kes peeglisse vaadates mõtleb, et “Miks ma selline välja näen!?”.

Osal inimestest on juba kopp ees sellest, et terve meediamaastik neid motilauseid oksendamiseni täis on. Teistel on külmkapi uks ja peegliümbrus täis ilusate mõtetega pildikesi, aga uskumiseni ikka ei jõua. Paljud mõtlevad, et nad teavad seda kõike, et selles pole midagi uut .

Aga kas nad tegelikult ka teavad?

Mulle on hakanud tunduma, et kui inimene ütleb “ma juba tean seda”, siis see tähendab, et tegelikult ta ei tea.

Täielik teadmine ei tähenda seda, et sa oled hea teoorias, vaid praktikas. Ja see, kes päriselt teab seda, et  näiteks ennast tuleb armastada täielikult ja lõpuni, siis see ei ütleks, et ta teab seda. Ego ütleb “ma tean seda”. Ennast täielikult armastav inimene ei pruugi midagi vastata või mis veel parem – keegi ei peagi talle seda ütlema ega meelde tuletama. Ta ju armastabki iseennast ja selle puudusele pole vaja enam viidata.

Inimese keha kuuleb seda, kuidas me temaga käitume ja temast mõtleme. Miski ei jää märkamata ega salvestamata. Kuna mina usun hingede rännakusse, mitmetesse eludesse jms, siis mulle tundub aina rohkem, et mina ei ole minu keha. Juba see fakt, et ma saan öelda “minu keha” peegeldab, et see on kellegi teise oma. Kes on see MINA? Jah, jälle teema teiseks postituseks … 😀

Seda teemat aga jätkates, mina vaatan enda keha kui imelist vahendit tänu millele ma saan maailmas ükskõik mida kogeda. Ma saan kõndida, maitsta, katsuda, näha, kuulda jne. Seda kõike tänu keha omadustele ja võimetele. Ja mida rohkem ma soovin igasugu põnevaid kogemusi kogeda, seda rohkem tuleb mul selle nö masinavärgi eest hoolt kanda.

Kui ma tahan veel vanemas eas reisida ja omal jalul trepist üles kõndida, pole kahtlustki, et ma juba nooruses teen ennetustööd läbimõeldud toitumise ja keha tunnetamise kaudu leitud treeningu läbi. Ja kui ma seda teen, siis ma ju armastangi oma keha. Seda ei peagi enam eraldi sõnastama.

Kui vaid saaks ka sellest lahti, et ennast teistega ei võrdleks ja peeglisse vaadates mõne iluvea märkamise asemel kõike head märkaks, oleks juba lausa suurepärane! Inimesel on komme leida kõige hea hulgast see üks jama asi ja selle kallal nokkida, mitte keskenduda kõigele sellele, mis on hea. Või kui asi pole välimuses, siis on ka enda vaimse ja füüsilise võimekuse alal ju niiiiiiiii palju, mille kallal nokkida! 😀

Asi on lihtsalt suhtumises. Võta kätte ja näe end imelisema ja vägevamana, kui sa arvad, et sa oled! Sest sa oledki!

Kes keelab meil endaga niimoodi käituda? Miks me peame hommikul peeglisse vaadates mossitama ja mõtlema, et me võiks olla saledamad, lihaselisemad, vähem kortsus, pikemad või lühemad, julgemad, loovamad, selliste või tolleste juustega jne… Sest mõtle, kui halvasti saab sulle veel mõjuda veel see, et sa vaatad peeglisee ja mõtled: “Ma olen ikka nii badass ja kõigeks võimeline, mis ma ette võtan! No nii äge, et keegi ei peata mind ega tiri mind alla. Nii äge, et ma iga päevaga olen aina vägevam! Mis saab veel paremaks minna? (ja no, need juuksed mind ju ka tegelikult kehvemaks ei tee 😀 )”.

Jah, see oleks jube jah, kui me enda maha tegemise asemel hoopis niimoodi oma päeva alustaksime …

Nagu ma enne mainisin, siis meie keha kuuleb, mida me ütleme ja need mõtted-emotsioonid talletuvad kehas energiana, milles on info, mis võib viia haiguste tekkeni. Selle kohta on kirjutatud tohutul hulgal raamatuid (nt Debbie Shapiro) ja ma võin vanduda, et ka skeptik võib, hakates lugema oma valutava südame või haigete põlvede kohta seda, mida ta emotsionaalselt ONGi läbi elanud ja sellise seisundini viia võis.

Olen seda ise kogenud. Korduvalt. Samas ma tean ka, et see teekond “enda armastamiseni” võib kõigil inimestel olla erineva pikkusega. Minul on see kestnud aastaid. Aga võib-olla kestab see hoopis elu lõpuni? Oluline on ka pöörata tähelepanu sellele, et enda armastamine ei tähenda seda, et me oleme 100% päevast tervislikud ja teadlikud ja eeskujulikud.

Ei, oluline on ka nendes hetkedes, kus me enda arvates endaga armastavalt ei käitunud (näiteks sõime kooki, jätsime trenni/meditatsiooni vahele või käitusime kellegagi halvasti), armastada ennast piisavalt, et öelda: “Pole hullu. Järgmine kord teen paremini” vms. Aga et me ei piitsutaks ennast mõeldes, et me oleme laisad, lohakad, arad, ei jõua kunagi oma eesmärkideni, liiga paksud või peenikesed jne. Kui me endale kogu aeg korrutame selliseid negatiivseid lauseid, hakkab meie keha seda lõpuks uskuma ja tõesti, siis neid eesmärke ongi raske saavutada.

Kui sa järgmine kord tabad end mõttelt, mis sulle liiga teeb, võta korra hetk, peata muud tegevused ja mõtle, kuidas sa saad selle mõtte enda kasuks pöörata. Küsi endalt, kuidas sa saaksid iga kord selles mõttemallis positiivsemaks muutuda?

Jah, ma jälle ei oska lühidalt kirjutada 😀 Aga minu mõte on see, et tegelikult ei ole enda keha armastamine mitte mingi kunst ega keeruline asi, milleni jõuda. See on tegelikult teadlik otsus. Ma armastan oma keha ja teen kõik, et ta oleks pikalt terve ja elujõuline. Igas olukorras, kui teen enda kehale liiga, märkan ja teadvustan ning pööran selle positiivseks kohe, kui märkamine kätte jõuab. Ka mina eksin ja teen endale vahel liiga, aga olen võtnud teadliku otsuse endaga paremini läbi saada.

Koogitükk ei tee tervisele liiga, kui sa iga päev seda ei söö ning end selle pärast maha ei tee, et seda sõid. Mõttejõud, tundub, et on isegi palju olulisem, kui see, mida me füüsiliselt iga päev teeme. Mõttel on väga suur jõud ja kui see sind huvitab, miks, siis uuri sellist onu nagu Joe Dispenza ja ka skeptik ei kahetse! Ja kui mõelda, kui palju aega päevas me kulutame söömisele ja füüsilisele liigutamisele võrreldes mõtlemise ja käitumisega. Ühte teeme kokku paar tundi, teist saame teha ka siis kui me esimest teeme! 😀 Fair point, don’t you think? 😀

Lõppkokkuvõttes, mida kiiremini me endale teadvustame, kui me oleme endaga või oma kehaga halvasti käitunud – mõelnud enda (või teiste!!!) kohta tobedusi või teinud füüsiliselt endale liiga – seda kiiremini saame sellesse positiivsesse energiasse tagasi tulla, kus head muutused saavad alata! Anna andeks endale ja teistele, kas valjusti või sisimas ning liigu edasi 🙂

Sina oled armastus ja mina olen armastus.

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *