Kõik laabub iseenesest, kui sa seda ei sunni (AUS vol. 2)

Kes mind hästi tunneb, teab, et ma olin kunagi väga suur kontrollifriik. Ma pidin teadma, kuhu mis kell minnakse. Planeerisin kohtumisi kuu aega ette, kalendermärkmik punane (õnneks Google’s ei saa ruum otsa :D, vist). Põdesin ja muretsesin. Pigem jätsin tegemata-minemata, kui kindel ei olnud jne.

Pärast seda, kui ma sain oma esimese Access Barsi seansi, muutus mu elu täiega palju (PS! Ma võin seda nüüd sulle ka teha! Noh, praegu ilmselt Austraalias siis 😀 ). Ma ei tea, kas nimetada seda kokkusattumuseks või mitte, aga ma näen endas imesuurt muutust mitmetes eluvaldkondades. Ja käesolevaga seoses just selle suhtes, et minu ette muretsemine ja põdemine ja täpp-täpi pealt kõige ette teadmine ja planeerimine on kuskile peaaegu et haihtunud! Ja ma olen nii tänulik selle üle, sest need emotsioonid võtsid minult energiat, mille saaksin hoopis kasulikumasse kohta suunata. Nagu näiteks selle postituse kirjutamisse. Või oma elu loomisse.

Seega, kui sa eelmist postitust lugesid, siis tead, et ma ostsin oma lennupiletid ära kuus päeva enne planeeritavat lennu kuupäeva. Ja kui ma aus olen, siis ega ma siiani veel ei saa aru, et ma Austraalias olen 😀 kõik on kuidagi toimunud nii loomulikult ja lendlevalt, mis minu puhul on väga uus, sest ma alati kiirustasin ja rahmeldasin kuskile. Olin kannatamatu ja võisin ka lõpuks endast välja minna või siis täiega endasse tõmbuda ja mossitada. Nüüd on tujukõikumisi palju vähem ja palju väiksema ekstreemsusega ja kohe oli näha, kui hästi see mu lennurännakule mõjus.

Singapuri lennujaamas – inimese sihtkoht ei ole mitte asukoht, vaid uus viis asjade nägemiseks.
Suurim seiklus, mille sa ette võtta saad, on elada oma unistuste elu.

Alustasin oma teekonda Santorinist kell 6.20 hommikul, kui minu AirBnb omanik mind lennujaama viis. Kusjuures, ta ise lahkelt pakkus seda teha! Olin ülimalt tänulik. Santorini lennujaam on imepisikene, igaks juhuks läksin ikkagi soovitatud kaks tundi varem kohale, kuigi tõesti – vajadust ei olnud 😀 Ootasin rahulikult oma aja ära ning poole tunniga olin juba Ateenas. Lend jõudis 10 minutit varem kohale.

Kuna ma ei ostnud transfeerlendu, oli pisike võimalus, et ma ei jõua järgmisele lennule mingil mõjuval põhjusel. Aega oli lennu saabumise ja väljumise vahel 2 tundi 20 minutit. Ja kuigi ma pidin ootama oma kohvrit ja siis lennujaamast väljuma, et check-in uuesti teha ja siis siseneda, laabus kõik ikka imeliselt ja täpselt ajagraafiku järgi! 😀 Kusjuures, kui check-in lauda otsisin, ütles mu keha mulle kohe, et mine paremale. Leidsin laua kohe üles, 153 ja sealkandis. Pärast, kui turvakontrolli minema hakkasin, märkasin, et ka vasakule poole läks hull rodu check-ini laudu, mida ma polnud üldse märganudki. Kuidas saab veel paremaks minna? 😀 Ma räägin, mõne jaoks tundub see ummamuudu, aga mina näen, kuidas meie keha meid õiges suunas juhendab! 🙂

Sain aknaaluse istme ja mõtlesin, et kuidas saab veel paremaks minna 😀 Minu kõrval istusid väga armsad kaks Austraalia vanemat naist, kellega ka lennu ajal ühtteist rääkida sai. Üks neist lausa pakkus, et tal on oma hoovis majakene külalistele.. et kui mul linnaelust kopp ette saab, mingu ma talle külla. Pean tunnistama, et ma mõtlen sellele –  ta maalis nii ilusa pildi ette! 🙂

Aga nalja siis ka! 😀 Kui ma lennupileteid ostsin, oli seal ka küsimus toidueelistuste kohta, et kas ma olen vegan või ovo või ovolakto ja muud miljon võimalust, mis meil tänapäeval on (kui sa neid tähendusi ei tea, siis guugelda 😀 ). Panin siis seekord kõigesööja, sest taimetoidud lennukis võivad ikka jubedad olla. No ja siis, kui meie 11-tunnisel lennul oli aeg söömiseks, siis ma märkasin, et juba eespool mõned inimesed ei saanud süüa ja siis mul oli juba kahtlane tunne sees, et mina vist ka ei saa … 😀 ei saanudki! 😀

Õnneks olin lennujaamas endale mingid mandlid šokolaadis ostnud ja närisin neid vahepeal. Aga ma ei saanudki süüa! 😀 Ma ei osanudki kontrollida, et see söögiküsimus ei käinudki kõigi lendude kohta 😀 . Samal ajal lugesin ma (ummamuudu mitteusklikel palun siis see lõik taaskord vahele jätta :D) raamatut “Kuidas olla raha”, kus oli jutt läinud selle peale, et kas üldse tegelikult päriselt peab ikka sööma. Kas ikka PEAB? Ja siis raamatus ülestähendatud lektor ütles küsijale, et kui sul on kõht tühi, siis lihtsalt tõmba endale energiat ja näed, et enam pole kõht tühi. Mida ta ka tegi ja ütles, et see töötas. Nii tegin ka mina ja mul ei olnud terve lennu ajal kõht kordagi tühi! 😀 Ei, ma ei söönud neid komme nii palju, et kõht täis oleks! 😀

Ja kui lennukis olijatel teise eine aeg oli, siis armsad naised, emad, nagu nad on, tundsid mulle nii kaasa, et mõlemad andsid osa oma võilevast mulle 😀 KSVPM!? 😀

Jah, Eerik, sinu Fitnessibatoon jõudis ka minuga lennukisse kaasa! 😀

Kõige ebamugavam lend kõige ebamugavamas lennukis nimega Scoot üle elatud, läksime naistega koos kolmekesi oma kohvrite jahile ja siis saatsin ma nad eskalaatorile, kuna neil oli vaja paar päeva veel Singapuris ringi rännata enne koju minekut. Lend jõudis üle tunni aja varem kohale, nii et aega oli mul mingi 6-7 tundi. Eesti aja järgi siis täpselt just see aeg, et oleks võinud magama minema hakata.

Aga Singapuri lennujaam on ikka megasuur, et kui sul on tahtmist uurida ja puurida kõike seda, mis seal on, siis ei piisa seitsmest tunnist vist ka! 😀 Esiteks, seal oli muidugi väga palju poode igasugustele inimestele ja soovidele. Koridorid olid meeletult ja pealtnäha lõputult pikad. Seal oli igasugu suuri kujukesi ja taimenurgakesi silmailuks, isegi kahekorruseline liblika- ja botaanikaaed! Kurb piinamine, aga ilus oli vaadata ikka …

Lisaks oli lennujaamas hotell, laste ja teismeliste mängunurgad, täisksavanute mängukorrus, hästi palju söögikohti, kino, massaažid ja muud sellised heaoluteenused jne. Ma tegelikult kõike ei teagi, mis seal oli, sest ma ei jõudnud tervet lennujaama lihtsalt läbi käia. Selleks, et oma lennukile jõuda, pidin ma majavälise õhumetroo (või mis iganes 😀 ) peale minema, et hoopis teise hoonesse sõita, kus lennujaam jätkus.. vot nii suur oli see lennujaam! 😀

Veel meeldis mulle selles lennujaamas see, et neil oli palju veepudeli täitmise ning niisama joomise kraane!

Leidsin kõik kergusega üles ja ka lennuk väljus õigeaegselt. Kuna aga olin eelmise lennuki istumise ja kõige muu kvaliteediga kergelt öeldes vähe rahul, küsisin oma viimasele lennule astudes omaette, kui ma väga mugavat esimest klassi nägin, et mis on nõutav, et ma saaksin ka mugavalt lennukiga lennata? Ja hakkasin oma kohta otsima… little did I know, et ma kõndisin ainult paar sammu edasi, kus oli Economy class, ehk et esimesest klassist madalam, aga turistiklassist kõrgem ja leidsin oma istekoha sealt. 43K või midagi sellist.

Omaette mõtlen ja olen segaduses, et äkki seal taga on ka 43 … on see võimalik? Kas midagi on segi aetud? Kas mind nüüd aetakse minu koha pealt ära, kui ma toolile istun? 😀 Toolil on padi ja pleed. Jalgade ees on jalgade tugi ja eesoleva istme sees on ekraan filmide jms vaatamiseks, mängimiseks (kasvõi puldiga!) jne 😀 Ja siis ma mõtlesin, et ei, mis! 😀 Ma olen ju selle ära teeninud ja tundsin end imehästi! 🙂 Lennu alguses ja lennu keskel pakuti kuuma näorätti, et end värskendada – omg, see oli nii hea! 😀 Nagu spaas! 😀 Soovitan 😀 (Seda soovitan ka, et endast arvata seda, et me oleme veel rohkemat väärt, kui me arvame, et me oleme! 😀 🙂 )

Tegemist oli siis Singapuri lennuliiniga ka. Soovitan! Kõik oli nii ilus ja puhas ning ka teenindus ja teenindajad nii toredad.  Lennu alguses jagati kätte meile ka menüüd, et mis toidud meid ees ootavad. Väga ilus kujundus ja puha 😀 Esimene eine oli ka väga hea. Teine oli selline kesine. Aga ma tegelikult mõistan, et lennukitoit ei saagi vist hullult parem olla, arvestades seda, kuidas kõike pakendama ja soojendama peab.. (mnjah, ma ei ole ise mikrolaineahju juba sada aastat kasutanud.. oh, well!). Kindlasti on esimeses klassis ikkagi parem toit ja noh, eralennukid… jah, tegelikult kõike saab! 😀 Kui ainult tahta.

Seitse toredat ja enamvähem mugavat tundi lennukis mööda saadetud jõudsin Brisbane’i lennujaama umbes 19.30. Ilusad linnatuled paistsid, aga tuleb tõdeda, et üldse ei saa enam aru, et välismaale reisides välismaale reisiks. Terve maakera hakkab tunduma nagu kodu. Ja see on hea tunne! 🙂 Kohvri sain suhteliselt kiiresti kätte ja passikontroll, viisakontroll ja pagasikontroll läksid ka nii lihtsalt, et ma üldse imestan, mille järgi nad inimesi siin kontrollivad! 😀 Viisa on elektrooniline ja keegi ei küsinud mu käest isegi, et miks ma siia riiki tulen! 😀

Austraaliasse sisenedes tuleb täita ära tollideklaratsioonikaart, et juhul, kui sa tood maale midagi, mis võib Austraalia liikide jms heaolu ohustada, siis see konfiskeeritakse. Nende hulgas oli ka liha ja muna jms ja ma siis panin, et mul on ka midagi, noh, igaks juhuks. Sest trahv on meeletu suur ja kes neid austraallasi teab! 😀 Mul oli kaasas venna ja Martini poolt kingitud Tallinna kommikarp ja munavõileib, mille Singapurist ostsin juhuks, kui lennukitoit väga jube on. (kusjuures, ma ei saa üldse aru, miks lennujaamades samasugust toitu pakutakse, mida lennukis! 😀 ). Huvitav vaatenurk 😀

No ja siis ma pidin minema tollionu juurde ja oma kohvri lahti tegema, sest ta tahtis mu komme näha. Võileivad konfiskeeris kohe rõõmuga 😀 aga kui kohvri lahti tegi, kahlas ka muud kohad üle. Enne muidugi küsis, et kas sa ikka tead, et kui sa midagi siin kohvris hoiad, mida sa paberile ei märkinud, et siis sa saad väga suure trahvi ja oled seadusega pahuksis? 😀 Vaatab suurte rõõmsate silmadega otsa ja mina sama rõõmsalt vasttu, et saan aru, nii tore! 😀 Ise mõtlen, et kas mul võib olla midagi, mille peale ma ei tule … 😀 Naljakas, kuidas inimestele on see nö kõrgema võimu hirm sisse ehitatud. Mis on nõutav, et me kõik sellest vabaneksime? 😀

Armas tulevane majakaaslane Priit oli mul vastas oma ilusa Audiga. Seekord oli roolis Sally, kes on ka seljakotirändur, kuid varsti meie majast uutele teedele lahkub. Ja nii ma jõudsin ilusti oma uude koju. Sain endale isegi kaks täiesti uut patja ja uue voodipesu – mida veel tahta! 😀

Reisimine toob väe ja armastuse su ellu tagasi.

Järgmises postituses räägin siis oma esimeset nädalast siin. Jah, tuleb tõdeda, et praeguseni on kõik nii tsillilt toimunud, et ma isegi imestan, et kas see on minu elu? 😀 Noh, tõesti! 😀 Soovitus teile, mu armsad lugejad! See tuleb isiklikust kogemusest! Tehke kõik, mis võimalik, et asendada oma muretsemine, planeerimine, põdemine, kontrollimine jms kergusega ja usuga, et kõik laabub parimal võimalikul viisil ja et kõik juhtub parima põhjuse pärast. Ja ka siis, kui välja tuleb algupärasest hoopis midagi muud, pole enam pettumust, sest polnud mingit ootust ja lõpptulemus võib tuua sama rahulolu või isegi rohkem.

Ma näen, kuidas pidev muretsemine ja üleplaneerimine röövis minult õnne ja energiat ning vaba ja väärtuslikku kvaliteetaega enda ja teistega koos olemiseks. Ja ma näen nüüd aina rohkem, kuidas mingite asjade jõuga läbi sundimine, muretsemine, kiirustamine, närveldamine, rahmeldamine jne on kasutud ja viivad tihtipeale suhteliselt kehva tulemuseni. Nö hetkes olles leiame me alati need õiged vastused. Võtan aja maha, kuuletan, tajun, mida ma praegu teha tahan ja kuhupoole liikuda ja siis võtan selle sammu. Mõistus ei peagi alati aru saama ega nõustuma. Kirjutan sellel teemal sügavamalt varsti eraldi postituse, et natuke paremini seda ideed selgitada 🙂

Võib-olla on tõesti igav lugeda seda, kui kõik liiga ilusti laabub, aga usu mind, ega see nii ei jää! 😀 Seiklusi tuleb veel küll ja küll, lihtsalt oluline ongi neid vaadata seikluste, mitte probleemidena! 😉 Ja kogu olek kohe muutub! 🙂 Mina olen valmis kogu elu vastu võtma kerguse ja hiilgusega, nii “hea” kui “halva”. Kas oled ka sina? 🙂

Seniks, ole kuuldel ja kuula oma südant, mu armas kaasteekondlane! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *