10 päeva Austraalias – kuidas sa julged nullist alustada? [AUS vol. 3]

Eile õhtul oli mul põnev vestluskäik ühe majakaaslasega, millest on ka tänane postitus ajendatud … aga alustame siis algusest!

Jõudsin Austraaliasse kolmapäeva õhtul, 17. oktoobril. Maja asjapulk Priit oli inglannast seljakotiränduri Sallyga mulle lennujaama vastu tulnud. Ilus Audi ootas mind – mida veel tahta! 😀 🙂 Sel hetkel oli majas vees üks Eesti paarike, kes paari päeva pärast lahkus ning Mari, kes majast lahkub novembri lõpupoole, et paar kuud Eestis viibida ja siis tagasi meitele tulla.

Maja vaade öösel 😀
Priidu imenunnu koer Tommy
Hommikusöök, mis mind esimesel hommikul ootas. Nüüdsest on mango mu lemmikpuuvili! 😀 Vähemalt Austraalias viibides 😀

Maja on suhteliselt kaugel kesklinnast, aga samas on majas ja selle ümbruses kõik elamiseks (ja rohkemgi!) vajalik olemas, nii et praeguseks on see päris piisav paik, kus sisse elada. Tuleb  tõdeda, et unerežiim ajavahe tõttu läks päris kiiresti korda. Tuli ainult natukene sundida, et esimestel õhtutel liiga vara magama ei läheks 😀

Majas on suur köök, neli magamistuba, elutuba, nö peo- ja muusikatuba, kaks wc-d ja vannituba ning ühes magamistoas on ka eraldi wc ja vannituba. Õues on suur grilliala, helesinine bassein ja garaažis kaks kohta autodele. Mul on ratas, millega mööda Austraalia künklikke teid oma jalalihaseid proovile panna ning rõdu, kus saan soovi korral joogat teha. Kõik vajalik on olemas! 🙂

Rattaga välijõusaali – mida veel tahta! 😀 Kuna mägede-küngaste tõusud on siin nii julmad, siis pean siin jõusaalis treenima vaid ülakeha 😀 😀
See ruum ja see helisüsteem teevad mind väga õnnelikuks 😀 #blessed 😀
Minu jooganurga otsake 😀

Praegu ma ei ole veel tööd otsima hakanud, kuna saan end nö Digital Nomadiks kutsuda – inimene, kes saab tööd teha asukohavabalt tänu arvutile ja internetiühendusele. Olen selle eest ülimalt tänulik! 🙂 Kindlasti hakkan varsti endale uusi sissetulekuvõimalusi juurde looma –  see ju ka üks põhjus, miks ma praeguseks elukohta vahetasin! Aga eks kõik omal ajal ja sellest räägin teinekord kindlasti lähemalt. Hetkel aga nii palju, et olen väga paljudes kohvikutes juba “töötamas” käinud ning ka koju olen poolkõva (noh, pole veel päris valmis 😀 ) töönurga endale leiutanud 😀

Olen DFO ostukeskuses ja küljendan raamatut “26-korruseline puuonn” – peagi saadaval raamatupoodides 😀
Praeguseks on mul olemas korralik arvutitool – see siin oli pigem naljaga katsetus, sest tugitool oli VÄGA madal 😀 Aga ekraan on ka vaja uus osta, sest see on täiesti kiviajast 😀

Tänaseks on eelmise Eesti paarikese asendanud teine Eesti paarikene – Mariliis ja Andry, keda ma teadsin juba natukene varem Access Consiousnessi kaudu. Saime Eestis väga põnevatel asjaoludel tuttavaks, mille kohta saad lähemalt kuulata SIIT (aga ma pole kindel, kas see video avaneb, kui sa pole grupi liige – proovi ikka! 😀 , kui on soovi) – universum igatahes teeb põnevaid trikke! 😀

Läksime jala 4 kilomeetrit poodi üle kivide ja küngaste 😀 – pilt tehtud enne minekut, ilmselgelt 😀 Nokamüts peab peas olema, kui päikesepistet saada ei taha 😀
Ainult nädal Aussis olnud ja juba saab nõukaaja vahvleid teha! 😀

Minu Austraalia blogi ei tule ilmselt väga selline, et kus ma käisin ja mida ma tegin ja kellega tutvusin, kuid pisike osa on kindlasti seda ka (nagu eespoolt näed 😀 😀 ). Rohkem aga hakkan ma rääkima hoopis sellest, mida ma inimesena tunnen, kogen, taipan, märkan jne pannes ennast sellisesse “ebamugavasse” ja uude olukorda nagu üksinda välismaale kolimine.

Tänase teema juurde siis.

Eile sattusime naistega köögis rääkima sellest, kuidas meie tuttavad on sellele reageerinud, kui me ütleme, et läheme Austraaliasse. Paljud reageerivad nii, et kuidas sa julged minna ja mis veel hullem – kuidas sa pärast Eestis NULLIST ALUSTADA julged? Mind ajas see mõttekäik naerma ja edasi mõlgutama.

Nimelt juba enne, kui ma siia tulin, seletasin mõnele sõbrale, et see idee Austraaliasse kolida on minu jaoks samaväärne, kui et ma koliks Paidesse või Haapsallu. Ilmselt on see ajendatud sellest, et ma olen päris palju reisides üksi jäänud ja seetõttu on mul tekkinud usaldus enda ja universumi vastu – et ma saan igalpool ise hakkama. Arvestades oma viimase aasta arenguid vaimse poole peal vaatan ma tervet maakera kui enda kodu. Kohanemine on minu jaoks muutunud väga kiireks ja kergeks.

Ma julgen küsida, ma julgen uurida, avastada, üksi käia ja oma sisetunnet aina rohkem usaldada. Eks kõigil võtab see omajagu aega ja mõni võib-olla ei tahagi selle tundeni jõuda ja see on ka okei. Aga minu point on siin see, et minu jaoks ei ole Austraaliasse (või kuhu iganes riiki) kolimine nullist alustamine. Või siis pärast Eestisse tagasi (või mõnda muusse riiki) kolimine  nullist alustamine. Ma ei alusta ju mitte midagi nullist. Iga koht, kus ma olen, ma olen seal, ma elan seal. Seega see on jätk sellele, mis on mina ja mis on minu elu. Lihtsalt asukoht on teine.

Paljude inimeste jaoks ilmselt tekitab segadust see, et kui sa oled näiteks ülikoolis mingi hea kraadi saanud, mingil heal töökohal töötanud ja siis selle maha jätad ning kunagi tagasi tuled, siis sa pead “nullist alustama”. Üks neiudest tõstatas eile  hea küsimuse: “Kas siis koristajaks hakkamine on nullist alustamine?” Kellel on üldse õigus nii arvata, et koristaja töö on kõige madalam töö jms?

Istud pärast tööpäeva autoga ummikus või sõidad rattaga kiiremini samal ajal kehale head tehes? 😀 🙂

Minu silmis on kõik ametid võrdväärsed – see on see, mida inimene teha tahab ja oskab vastavalt oma võimekusele ja võimalustele ning eneseusule. Kui ma Austraaliast tagasi tulles peaksin näiteks pubisse teenindajaks minema, siis see poleks minu jaoks “tagasiminek”. See oleks minu valik ja asjade loomulik käik. Samm edasi minu elus. Isegi, kui see kellegi arvates on “tagasiminek”, sest enne on ka “kõrgematel positsioonidel” töötatud. Mitte et ma pubisse tööle minna tahaks, aga näitlikustamise mõttes said vast aru! 🙂

Elu on üks lõppematu voolamine ja kulgemine. Kõik, mida me teeme, viib meid edasi, mitte tagasi. Sellist asja ei ole olemas, et sa lähed tagasi. Isegi, kui see tundub nii siin materiaalses ja füüsilises maailmas. Vaimsel ja sellel käegakatsutamatul tasandil liigume me kogu aeg edasi, sest me õpime igast kogemusest, igast “tagasilöögist” ja “allakukkumisest” ning oleme selle läbi aina tugevamad, teadlikumad, oskuslikumad jne.

Ma loodan, et ka sinul on oskus ja julgus seda näha, et kui sa oma elus näiliselt midagi justkui “uuesti” või “nullist” alustama pead, siis see tegelikult pole seda. See on jätk. See on loomulik kulg. Ja kui sul endal on veel hea enesetunne ka seda alustades (isegi, kui teised hukka mõistavad või imelikult vaatavad), siis sa tunned end ikkagi hästi ja julged edasi liikuda.

Seda mina teengi. Ma nö “jätsin maha” praeguseks selle, mis on Eestis, aga tegelikult on see kõik minuga kaasas ja see, mis peab jääma, on alles ka siis, kui ma tagasi tulen. Nii et ma ei alusta millegagi nullist. Säilivad suhted, mis säilima peavad ja tekivad kontaktid, kellega uusi asju koos luua.

Praegu näiteks seisan ma ühe kohvikuleti ääres, sest siin on ainukene pistik, kuhu läpakat laadima toppida. Olin kohvikusse tulnud nii, et ma ei mäletanud, et läpaka aku oli tühi 😀 Hetkel sajab vihma, olen Brisbane’i kesklinnas, vaatan, kuidas kohviku teenindajad lollitavad ja oma tööd naudivad ning kirjutan seda postitust juues Ice Latte’t (jah, ma tean, valmis jääkuubikud on saatanast, so what? 😀 ). Ja see, et sajab või et natuke on tuuline ja mul on natuke jahe, ei aja mind kuidagi endast välja 😀 See on omaette isegi naljakas 😀

The Coffe Club
Koht, kust 7 aastat tagasi kõik alguse sai. Käisime siin esimesel päeval ja täna tulin ma siia uuesti 🙂 – South Bank Brisbane
Mingi võõra inimese koduhoovi ääres üles riputatud kiik, mis justkui kutsus, et “tule minuga kiikuma!” 😀 – elu on mäng! 🙂

Nii et ma nüüd lähen ksukile lõunasööki otsima, kus saan oma pepu ilusti maha potsatada ja siis raamatut kirjutama hakata. Meil on kõigil oma loomingulised viisid, kuidas ennast väljendada. Mina lihtsalt tean juba, et üks neist on kirjutamine ja ma julgen seda tunnet järgida (see annab osati ka vabaduse töötada seal, kus tuju on). Kas sul on ka ehk sees miskit, mis kripeldab, aga mida sa teha ei julge? Mis sind takistab? Üleleierdatud värk, aga ikkagi – YOLO! 😀 You Only Live Once. Vähemalt selles kehas.

Julge olla. Julge teha. Julge käia.

Mina ka kartsin, aga julgeda ja “feilida” on toredam, kui kodus mõelda, et tahaks ja mis siis, kui …

Kallimusipai! 🙂

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *