Mis siis tegelikult inimeste vahelises suhtes oluline on? [AUS vol. 4]

Hei!

Avastasin, et ma ei ole juba kuu aega midagi kirjutanud. Tundub, et nii mõndagi on olnud seedida ja enda sees üle vaadata. Olen otsustanud, et umbes nädala pärast lähen ma Balile ja siis jaanuari alguses saan suure hooga veel VaimuKehale viimast lihvi anda Eestis kohapeal. Mis saab pärast VaimuKeha, seda ei tea keegi ja ma ei sunni midagi ka.

Minu jaoks on Austraalia reis olnud hoopis midagi muud, kui ma arvasin, et see on. Samas on see õpetanud mind veel rohkem mitte arvama, ootama või eeldama. Ootuste kõrgeks ajamine võib haiget teha. Ja olgem ausad, tavaliselt ei ole miski päris nii, kui me lootsime, nii et minu üks õppetund on nüüd lõpuks igatahes selgeks saanud – ära oota mitte midagi! 😀

Ma teadsin algusest peale, et minu plaan ei ole mööda Austraaliat (vähemalt seekord) ringi rännata, vaid paikseks jääda ja mingit nö selgust taaskord leida. Et noh, tekiks midagi püsivat – rännates ei ole see eriti võimalik. Taarusin mitu korda selle idee üle, kas minna palgatööle või mitte, aga jõudsin ikkagi järeldusele, et seekord ikka ei lähe! Tegelen enda asjade edasi arendamisega.

Voh, see on ikka julgustükk küll! Võtta kätte ja hüpata pea ees tundmatusse, hakata “oma asju” ajama teadmata, mis tulevik toob – kas saad üüri makstud ja kõik muud sellised mõtted. Mul on Eestis mitu head sõpra, kellelt olen saanud raskel ajal tuge ja tean, et võin nende juurde igas hetkes pöörduda, kuid pean tunnistama, et kogesin Austraalias mõne lühikese õhtu jooksul hoopis mingit uut tunnet. Uutmoodi ühendust ja avatust inimeste vahel. Ma ei tea, kas asi on siinses kliimas … 😀

Kuidagi on juhtunud nii, et hoolimata sellest, et ma viibin välismaal, on minu enamik lähedasi tutvusi tekkinud ikkagi eestlastega. Olen käinud paaril networking üritusel, kus olen paljude ettevõtlike Austraalia (ja muumaalaste) naistega tutvunud, kuid pole sellist sidet tekkinud, et sooviks pikemalt kontakti jääda.

Majas, kuhu elama tulin, oli ees juba üks armas neiu nimega Mari, kellega saime nüüd natuke üle kuu aja koos elada ja üksteiselt OI, kui palju õppida! Ma ei oleks arvanudki, et siinne reis selliseks kujuneb. Aga voh, kõike võib juhtuda, kui sa oled avatud.

Ma ei lasku detailidesse, kuna meievaheline ei ole mõeldud kõigiga jagamiseks (vähemalt seekord), kuid toon välja mõned olulised punktid. Nimelt üks asi, mis võiks olla ühel heal sõbral (või elukaaslasel), on see, et ta toetab sind (ja vastupidi, sina teda ka!). Mul on mitu projekti käsil, millega ma vähehaaval edasi arenen, kuid tihtipeale enda võimekust ei näe.

Inimesed võivad kõrvalt vaadata igasugu “andekaid” inimesi, kuid “andekas” inimene ennast ei pruugi üldse märgata ning selle “andekusega” ka mitte midagi peale hakata. Kuna olime Mariga jõudnud jagada igasugu elukogemusi ja arusaamu, jõudsime järeldusele, et meil on hea klapp ja tajusime üksteistelt õppimise kohti väga tihti.

Mari ütles mulle, kui ma ikka palgatööle minemist kaalusin, et ma ei tohiks praegu tööle minna, kuna siis ma raiskan väärtuslikku aega, mida võiksin pühendada enda tegemiste arendamisse (ja noh, nii katastroofiliselt oluline see tööle minek mulle rahaliselt ka ei ole! 😀 ). Hiljem ütles ta veel, et ta toetab minu tegemisi, kuna ta näeb, kui palju head mul on maailmale jagada ja ta tahab aidata mul seda teha. Mu süda sulas. Me olime tookord küll teiselpool Messengeri ekraani, kuid ma hakkasin nutma. Ma ei olnud midagi nii liigutavat nii ammu kuulnud (noh, lugenud 😀 ).

See on Mari. Sellel pildil käisime me koos tasuta maitsetaimi toomas Brisbane kesklinnast. Mis on nõutav, et selline koht Eestis ka oleks? 😀

Selle kirjatüki mõte pole tegelikult see, mida konkreetne neiu nimega Mari just mulle ütles. Selle mõte on see, et kui palju me ise võtame aega, et vaadata seda, millega meie sõber, vanem, laps või tuttav tegeleb? Kui palju see talle rõõmu pakub? Ja kui paljudele inimestele Eestis või mujal maailmas võiks sellest olla kasu? Kui paljusid inimesi nad juba praegu sellega mõjutavad?

Kui ma paar aastat tagasi Eestis kõva häälega ühes seltskonnas välja ütlesin, mis mõte mul on ühe teemaga seoses, tehti mind kohe maha. Öeldi, et see on raske, sa ei saa sellega kunagi hakkama ja muud sarnased laused. Mul oli nii valus. Ma ei saanud aru, miks keegi peaks, kui sina oled nii õhinas, tegema maha midagi, millesse sina usud? Miks nad ei võiks, isegi, kui nad sellesse ei usu, lihtsalt öelda, et tubli, tee ära!?

Sain ühel õhtul ka Mari töökaaslastega tuttavaks, keda ta kutsus “oma inimesteks”. Käisime enne seda kinos Bohemian Rhapsodyt vaatamas  ja see pani ka suurema tõuke jälle sellele, kui imelised on tegelikult inimesed. Kui imelised ja kui võimekad. Vaata meie lühikest videot SIIT, mida me tundsime täpselt pärast filmi vaatamist! 🙂 (kui tahad 😀 ).

Mari oli juba enne oma sõpradele minust rääkinud. Et mida me koos teinud oleme ja mida ta minult õppinud on ja mina temalt. Ta oli rääkinud neile, mida ta minust arvab ja seda ainult heas mõttes ja õhinas! Miks midagi head ainult endale hoida, eks? Ta tõsiselt ootas, et ta saaks mind oma sõpradele tutvustada. Kas see pole mitte imeline? (ja ausalt öeldes ka natukene ebamugavalt tore?! 😀 ) Õhtu möödus niimoodi, et Mari sõbrad ütlesid mitu korda midagi sellises rütmis, et “Kuule, sul oli õigus –  ta oskabki laulda” või et “Sul oli õigus, tal tulebki suust kulda!”. Heh.

Eestlanna, ameeriklanna, ameeriklane, brasiillane, eestlane (ja pildilt puudu olev prantslane) astusid baari …

Ma ei räägi seda selleks, et öelda, kui vägev mina olen. Me oleme kõik sama vägevad. Ja kui sa enne hoolikalt lugesid, siis ma isegi unustan vahel ära, kui vägev ma olen. Aga ma olen nii tänulik neile hetkedele nende inimestega, kes mulle on  siin olles meelde tuletanud seda, kes ma olen ja miks ma teen seda, mida ma teen. Vahel on ikka täitsa raske ise kõrvale astuda ja vaadata, kui sa istud kinni oma mõtetes selle kohta, “mis kõik veel tegema peaks ja parem olema peaks”.

Nagu ma alguses juba ütlesin, siis minu Austraaliasse tulek ei olnud see, mida ma ootasin. See on olnud palju enamat. Ma olen avastanud nii palju uusi viise, kuidas inimesi vaadata ja tegelikult on see kõik üks sama viis. Ole hetkes. Kuula ja taju päriselt. Kui ma näiteks sellesse seltskonda too õhtu astusin, tundsin ma kohe, et ma avanesin. Usun, et sa tead, mida ma mõtlen. On inimesi ja seltskondi, kus me alateadlikult tajume, et tahame end alla suruda. Vaikida, ei oska kuidagi käituda vms. Ja siis on inimesi, kellega koos olles me lööme lihtsalt särama, oleme vabad, räägime vabalt ja teeme ehk mõne naljagi! 😀

Me tajume tegelikult väga hästi seda energiat, mis meile on hea ning mis meid nii väga ei teeni. Kui me korduvalt mingi inimese või inimeste seltskonnas tunneme end kehvasti, et me ei saa olla meie ise, siis on aeg see suhe üle vaadata. Kas seal on midagi, mis on võimalik lahti rääkida või on aeg eraldi teed minna? Ma ei mõista kedagi hukka. Kõik inimesed teevad alati igas olukorras parima, mida mad oskavad. Aga ma ütlen – ma ei oska seda sõnadesse panna, aga need mõned õhtud, nende inimestega, mis mul olid, need olid hindamatult panustavad ja selliseid peaks meil kõigil palju rohkem olema! (jah, mul on Eestis neid ka, aga nüüd ma sain päriselt aru! JÄLLE! 😀 ).

Sõbrad võivad öelda toetavaid sõnu, aga tihtipeale me tajume, et tegelikult ei ole seal taga seda toetavat energiat. Sõber ei pea aru saama (või sina temast), et miks sa teed seda, mida sa teed. Oluline on teist inimest julgustada, kui sa näed, et see, mida ta teeb, teeb ta õnnelikuks. Või kui ta seda ei tee, siis ta on õnnetu. Ja kui sa ei oska teist inimest toetada, siis ära ütle midagi. Ära jumala eest tee maha! Jah, konstruktiivne kriitika on alati hea, kui see on päriselt panustav ja aitab asja arendamisele. Aga tegelikult – KÕIK ON VÕIMALIK! KÕIK! Isegi, kui see veel meie reaalsusesse ei mahu.

Nii et on mõttetu öelda, et miski on kellegi jaoks võimatu. Lihtsalt me veel ei tea, kuidas see on võimalik!

Jah, oleks tore, kui me kõik 100% kogu aeg endasse usuks ja oleks enda võimetest teadlikud, aga paraku see enamiku puhul meist nii ei ole. Ometi me liigume selles suunas ja mul on selle üle hea meel. Nii kaua aga, vaata üle, kas sinu tutvusringkond päriselt soodustab sinu kasvu ja õnne ning kas sina ka neile samamoodi panustad? Elu on liiga lühike, et kulutada seda teiste inimeste mallide järgi elamise peale.

Allpool on veel pilte mõnest vägevast Eesti inimesest, kes minu elu siin pooleteise kuuga nii palju mõjutanud on. See on ikka uskumatu, kui palju me saame teistelt inimestelt õppida, kui me vaid päriselt võtame omaks selle idee, et inimesed on meie peeglid. Ja kusjuures! Ei ole ainult nii, et sa näed teises inimeses seda, mida sa endale tahaks või kuidas sa kehvasti käitud vms. Kui sa oled ise positiivne, usud endasse, saabud rõõmsa tujuga ja toetad teist inimest, siis sa saad seda veel kuhjaga vastu ka ja te mõlemad lähete laiali veel parema tujuga, kui see teil kokku saades oli! Ja näed tema rõõmsast peegeldusest, et sa ise oled ikka ka üks kõva mutt/kutt! 😀

Reenaga teeme Noosa rannas barsi
Mari, Kadi ja Virgega vaatame seksikaid naiste aluspesusid 😀
Ammu majast lahkunud, aga siiski väga suure jälje jätnud Mariliis ja Andry, kellega mööda mägesid pea 4 km poodi kõndisime tund aega 😀

Kui me kusagil käime, ükskõik kas reisil, peol, koolitusel või kohvikus, siis kõigil inimestel on meile midagi õpetada. Ja samamoodi ka meil neile. Oluline on olla kogu aeg kohal, mitte kiirustada mõttega eelseisvasse kohtumisse või muretseda minevikus toimunu pärast. Kui me oleme kogu aeg kohal ja näeme seda ilu, mis inimeses on (isegi siis, kui seda on raske vahel näha),  muutub maailm paremaks paigaks. Seeläbi on ka meil iga päev palju parem ja kergem elada. Kui me ei mõista, siis vähemalt oleks oluline austada teise inimese olemust sajaprotsendiliselt.

Terve selle rännaku siin maamuna peal teevadki oluliseks just need inimesed, kellega sa kokku puutud. Jah, meil on vaja õppida armastama ennast täielikult ja võtta omaks see, kes me oleme täielikult nii, et meil ei oleks vaja kellegi kiidusõnu, tagantlükkamist või õpetussõnu paremaks elamiseks. Et meil üldse otseselt kedagi VAJA ei oleks. Aga need toredad hetked, kui me saame teise inimesega koos midagi kogeda – olla tema rõõmu üle temaga koos õnnelikud; saada tuge ajal, kui meil on raske; naerda nii, et piss tuleb püksi või öelda: “ma teadsin, et sa saad sellega hakkama” tekitavad meie kehas lihtsalt nii seletamatult sooja tunde, et miks me ei peaks tahtma neid kogeda?!

Mis on nõutav, et meil oleks sellised sõbrad, kellega koos me tunneme end kogu aeg täielikult vaba ja iseendana tegema kõike, mis pähe tuleb?

Mis on nõutav, et me julgeks lahti lasta suhetest, mis meid enam ei teeni? Või oskaks korda teha need, millest tõesti loobuda ei soovi?

Mis on nõutav, et me julgeksime olla haavatavad ja laseksime inimesi endale rohkem ligi? Ma mõtlen, päriselt ligi, hinge soppidesse.

Jälgi ja jaga:
0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *