[minu lugu] – ära satu infokülluse lõksu! Podcastid, raamatud, koolitused, new age gurud jne …

Oh, kui palju artikleid algavad tänapäeval sarnaste sõnadega “tänapäevases infokülluses on võimalik väga segadusse sattuda…” ja ega minagi seekord väga originaalne olla ei saa. Sest sellest ma just kirjutangi! Sellest info üleküllusest, inimeste manipuleerimisest, emotsioonidele ja tajudele rõhumisest jne.

Mina olen see inimene, kes lapsest saadik on küsinud neid suuri küsimusi, et miks on inimene, miks on elu, miks on eksistents ja mis on just minu elu eesmärk? Jõudsin neid samu küsimusi esitades (ja teiste inimeste kaasabil eneseusu kaotades) keskkoolis täiesti depressioonini, kus ma päeval leidsin end tahtmas ära surra ja öösel sain paanikahood selle pärast, et ma ju kunagi suren ära.

Tallinnasse kolides hakkas mul sammhaaval tekkima huvi igasugustest koolitustest osa võtta. Kuna mu ema oli raamatukoguhoidja, tärkas minus varakult ka raamatute vastu suur kirg. Ja nii ma siis lugesin ja osalesin jälle koolitusel, lugesin ja käisin seminaridel. Mäletan, et keegi ütles mulle aastaid tagasi, et ma olen koolitussõltlane. Ja ma mäletan, et ma solvusin selle peale.

Arva ära, mis juhtub pärast seda, kui Sa solvud? MITTE MIDAGI! Ongi kõik! Nüüd ole täiskasvanu ja liigu edasi!

Ma olen väga empaatiline ja sensitiivne inimene ning seetõttu oli nooremana (ma olen praegu ka noor! 😀 ) väga lihtne mind mõjutada veel midagi lugema, siis juutuubist vaatama, koolitusel käima, teraapial osalema jne. Aga ma ikka ei olnud oma eluga rahul. Ja ma ei saanud aru miks.

Siis aga üks hetk ma taipasin, et kõik inimesed on erinevad oma tausta, kogemuste, psühholoogilise ja emotsionaalse poole ja muu pärast. Seega, kui keegi mulle soovitab ükskõik mida, ei tähenda see seda, et mina ka sellest kasu/abi saaksin. Võib-olla ei ole selline lähenemine üldse mulle mõeldud. Või ma olen valmis seda vastu võtma või sellest aru saama alles kahe aasta pärast. Või ma lihtsalt ei oska.

Ja siis tekkis selline natukene ajaraiskamise efekt, kus ma täitsin oma aega justkui kasuliku infoga (muidugi ka ise valitud infoga), aga edasiliikumine teatud valdkondades oli väga aeglane. Ka praegu olen kuulnud, et on inimesi, kes tunnevad, et peavad veel midagi kuulama/vaatama, et siis “ollakse valmis”, aga seda hetke ei juhtugi kunagi.

Mulle hakkas vahepeal tunduma lausa, et kogu see new age vaimsus ja spirituaalsus on ka üks suur petu- ja turundusskeem. Paljudes õpetustes jäävad inimesed usaldama ja ootama “õiget” vastust kelleltki teiselt. Kummardatakse mingit inimest või liikumist nii suurelt, et enda vägi unustatakse ära.

Palun päästke mind selle new age naise käest …

Mingi hetk tundsin ma end täiesti abituna, sest ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii palju infot igasugu allikatest endasse ammutanud, et ma ei teadnud enam üldse, kuhupoole edasi liikuda. Tekkis selline tunne, et ma ei ole piisavalt “õige” inimene, kui ma ei mediteeri, afirmatsioone ei tee, vegan ei ole, astroloogiast eriti ei jaga, kuufaase ei tea, ei küsi KSVPM?, tantra ja reikiga ei tegele, joogat ei tee, krüptosse ei investeeri jne.

Ja pean siinkohal toonitama, et kohe kindlasti ei mõtle ma halvasti ühestki inimesest, praktikast jms. Iga asja jaoks on oma koht, oma inimesed jne. Minu postituse eesmärk on lihtsalt natukene teadlikkust tõsta ja eneseteadlikkust upitada.

Igatahes, lõpuks puutusin ma kokku nii veidrate asjadega, mul oli nii veidraid energeetilisi ummamuud kogemusi, mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Ja ma olin seest nii tühi, kuigi väljaspoolt tundus inimestele, et mul on nii äge elu, küll ma olen ikka tegus ja kuidas ma küll jõuan!

Siinkohal olen väga tänulik oma vennale, kes ükskord mind oma küsimustega nii endast välja ajas (OTSESES MÕTTES! – uuh, mulle nii meeldib eesti keel 😀 ), et mu elu muutus päevapealt. Ma hakkasin maailma selgemalt nägema. Ma hakkasin aru saama sellest, kes mina tegelikult olen ja kui palju ma olen lasknud teistel inimestel ja sotsiaalmeedial oma elu mõjutada, enda eest otsuseid langetada. Ennast kuidagi tundma panna. See oli vastutuse ära andmine.

Ma ei teinud teadlikku otsust, et ma nüüd loobun sellest ja tollest inimesest, tegevusest, mõtteviisist oma elus. See juhtus ise. See oli nagu valgustumishetk 😀 Ma sain aru, et mina saan ise oma elu juhtida. Ja mina tean ise, mis mulle on kõige parem. Peab ainult rohkem võtma aega, et aru saada, kes ma siis ikkagi olen ja mis mulle head meelt valmistab. Mitte lasta vilkuvatel tuledel ja paljulubavatel sõnadel end rajalt kõrvale tirida.

Ja selle käigus, loomulikult, tuleb ikka õppida koolitustelt, raamatutest ja podcastidest, aga need valikud tuleb teha teadlikult. Me ei pea näiteks võtma käsile head raamatut, sest sõber soovitas. Me saame guugeldada, mida inimesed veel on arvanud ja kas see annab meile midagi juurde. Kas see on see, millega Sul praegu tegeleda vaja on? Kusjuures, ka raamatute lugemise kohta on kahetisi mõtteid öeldud.

Ühed arvavad, et kui Sa ei suuda raamatut lõpuni lugeda ja alustad enne uuega, siis on Sul püsivusega probleeme (ka muudes eluaspektides). Teised arvavad, et võib-olla oli Sul seda raamatut vaja ainult ühe lause jaoks, milleni Sa jõudsid ja pärast seda on okei see pooleli jätta. Ja mina arvan, et see mida Sa usud, see ongi õige! 😀

Meil on õigus uskuda kõike, mida me tahame uskuda, aga kõik, mida me usume, ei ole õige.

Üks mu sõbranna ütles, et see tasakaal vaimse ja füüsilise maailma vahel, mida kõik nii meeletult püüavad leida, on üks tobe väljamõeldis. Tasakaal tähendab sirget joont, et parem ja vasak on tasakaalus. Ei ole üles-alla liikumisi. Aga inimese südamemonitoril tähendab sirge joon elu puudumist.

Minu kogemuses ei olegi sellist asja võimalik saavutada nagu tasakaal. Sa lihtsalt elad. Sa lihtsalt teed kõike, mida oled valinud, oma ellu küsinud ja mida elu sinuni toob. Sul on vaja rahalisi sissetulekuid luua, suhteid hoida, enda kehaga tegeleda, intuitsiooni kuulata, tegeleda oma hobidega, panna oma hing laulma, nautida oma tegevusi ja seejuures tegeleda ka igapäevamurede ja väljakutsetega. Mina ei näe, mis tasakaalu me otsime. See kõik on lihtsalt üks tegevuste jada, planeeri Sa nii palju kui tahad, ikka läheb vahel teisiti, kui tahtsime!

Mina usun vähesesse pingutusse (pane tähele, see ei tähenda, et tegusid ei tehta!). Aga ma olen ajapikku aina rohkem kogenud seda, et mida kindlamaks ja teadlikumaks Sa saad sellest, kes Sa päriselt oled ja mida Sina OMA ELUS korda saata tahad, läheb pilt palju selgemaks tuleviku osas ja igapäevaelu ka eredamaks.

Sa ei sunni enam nii palju. Sa tegeled iga päev endaga ja oma eesmärkidega. Sa koged elu hetkes. Sa naudid. Sul on kergem olla. Sa tead, mida Sa oma ellu soovid. Sa visualiseerid seda. Ja siis, kui see üks hetk tuleb nii, et Sa ei käinud seda kuskilt otsimas ja sundimas seda oma ellu, on see nii ilus, nii lihtne, kerge, loogiline, et Sa isegi imestad, et kas tõesti see elu nii käibki.

Käibki.

Sa oled seda kindlasti kogenud. Vahel tulevad soovitud asjad meie ellu teistsuguste pakenditega, kui me arvasime, aga sisu on see, mis loeb. Loeb see, kuidas see asi/inimene meid tundma paneb. Mitte see, mida teised sellest asjast (ja sinu elust) arvavad.

Ja see sõna “eesmärk” on ka nii ära leierdatud. Eesmärk ei tähenda ainult rahalist vabadust, rahuldavamat peegelpilti või puhkust palmi all. Meil peaks olema palju suuremad eesmärgid! Kogeda, mida tähendab piiranguteta armastus. Mida tähendab andmine ilma midagi vastu ootamata. Anda kellelegi, kes sulle kunagi tasuda ei saa. Kogeda võimalikult palju naudinguid, adrenaliini, elevust. Tunda end jälle lapsena. Vaadata kellegi silmadesse ja näha ning tunda seal seda, mida sõnad seletama ei küündi. Nautida olelusi pere ja sõprade keskel nii, et süda tahaks õnnetundest plahvatada!

Kõik peaksid perepildil olema 😀

Ja siis on meil veel näiteks veganlus, taimetoitlus, süsivesikutevaene toit jms. Küll kõigile meeldib ennast oma toitumisega tänapäeval sildistada. Mina olen endiselt kõigesööja, sest kui Sa lähed vanaemale külla ja ta teeb Sulle kartuliputru ja hakklihakastet, siis Sa sööd selle ära ja ütled, et maitsev oli ka! 😀 Sest see on talle oluline. Tema ei saa aru, miks see gluteen seal kastme sees siis nii jube on või, et kuidas Sa siis lihata tugev olla saad … Aga see on tema viis sind armastada.

Igatahes. Minu kogemus on see, et liiga vähesed inimesed võtavad aega selleks, et aru saada, kes nad tegelikult on kogu selle infomüra sees. Nagu üks küsimus, mille otsa hiljuti sattusin: kas Sa usuksid seda, mida Sa usud, kui Sa oleksid ainukene, kes seda usub?

Istu üksinda ja mõtle, mida Sina oma elus veel kogeda ja näha tahad. Milliseks inimeseks pead Sina saama, et see võimalikuks saaks? Mida saad Sa homme teha, et astuda samm sellele lähemale? Olen kogenud, et mida spetsiifilisemalt Sa tead, mida oma ellu soovid (ja MIKS), on Sul selleni kergem jõuda ja seda ära tunda.

Kas Sul on vaja kõiki neid raamatuid lugeda ja podcaste/juutuubi kuulata? Tee vahet eneseharimisel (nt ettevõtlus, finants, anatoomia, psühholoogia, tehnilised teadmised) ja nendel “spirituaalsetel enesearengu” videotel, mis laias laastus räägivad väga sama juttu. PS! Tea ka oma õpetajaid – mitte kõik, kes räägivad midagi, ei ela oma sõnade järgi.

Ma usun, et Sa juba tead kõike. Sa lihtsalt ei ole julgenud tegutseda. Näiteks iseendaga kõvasti rääkida. Enda laiskuse osas aus olla jne. Tihtipeale ei ole inimesed isegi mitte laisad, neil lihtsalt ei õiget eesmärki seatud, mis neid iga päev tegutsemas hoiaks. Pane need asjad enda jaoks paika. Kirjuta välja oma visioonid ja missioonid, olgu see nii vanakooli teema kui tahes! Minul on need kirjutatud! Ja ühes podcastis (jaa, ma ikka vahel mõnda kuulan) ütles üks inimene Self-help raamatute kohta “Shelf-help” (shelf – riiul) – riiuliabi! 😀

… ehk et me alateadlikult soovime koguda nii palju infot enda kohta, et me unustame ära, et me ise teame kõige rohkem enda kohta.

Kui Sa ikka veel otsid seda ühte inimest, kes Su elu muudaks, siis vaata peeglisse.

Sest lisaks sellele infoküllusele, mille taha vastutus enda heaolu eest peidetakse, ootavad osa inimesi ka seda teist inimest, kes neid nö päästaks. Olin isegi seesama inimene. Ja noh, mentorid on ikka toredad! Neil on kogemusi, mida meil ei ole. Aga kui me ootame, et meie tulevane/praegune elukaaslane või sõber meid õnnelikuks/korda teeb, on see väga väike võimalus, et seesama inimene sinus selle tärgatab, mis teeb Sinust Sinu ja hoiab Sind õnnelikuna ka siis, kui te ei ole enam koos.

Ja siis polegi tegelikult muud, kui tuleb tegutsema hakata! Nii füüsiliselt kui ka mõtetega. Ma püüan alati näiteks analüüsida, kui ma mingis olukorras end kehvasti tunnen. Ja ma küsin endalt nii palju küsimusi kui võimalik, et aru saada, millest see tunne tekib ja kas ma saan seda kuidagi muuta. Üldjuhul kaob see tunne siis ära ka 🙂

Ja siis tuleb võtta teadlikke samme oma eesmärkideni jõudmiseks ja raskel ajal meelde tuletada, et me kõik sureme millalgi ära (hull värk, eks!), et äkki see motiveerib rohkem tegutsema ja mitte negatiivseid uskumusi enda kohta juurutama 😀 Nagu karge vesi näkku 😀

Ausalt, ma näen, kui palju mu elu muutus pärast seda, kui ma sain aru, et see kõik siin füüsilises maailmas ongi minu enda kätes. Minu enda teha. Minu enda tegude (tegemata jätmiste) ja mõtete, uskumuste vili. Ja seda kõike saab alati teisiti teha. Peaasi, et pigem täna, mitte homme! 🙂

Aitäh, et Sa lõpuni lugesid ja kaasa mõtlesid! 🙂

Armastusega,
Sille

Jälgi ja jaga:
error0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *