Inimesed ongi peeglid? Mis see tähendab?

Oled ilmselt kuulnud öeldavat, et teised inimesed on meie peeglid. Mida märkad teises, on sinus endas olemas või sa tahad, et sinus oleks. See teema on viimasel ajal sõprade ringis palju üles tulnud ja mõtlesin natukene seda ideed lahti kirjutada. Ehk leiad siit enda jaoks midagi toredat 🙂

Laias laastus on minu kogemuses kaks põhjust, miks inimene teises midagi märkab (ja tihti sellele ka reageerib). Üks on see, et ta näeb teises, mis talle meeldib ja teine on see, et ta näeb midagi, mis talle ei meeldi.

Kui sulle teises inimeses midagi meeldib, sa märkad seda, teadvustad endale, siis võid julgelt uskuda, et seesama omadus on ka tegelikult sinus olemas. Näiteks, kui sa märkad ilusat inimest ja sa siiralt vaatad rõõmuga tema ilu, siis oled sa ka ise ilus. 

Siin on nüüd muidugi õhkõrn vahe sellel, et tihtipeale just välimusega seotult (eriti naised), ütlevad teistele, kui ilusad nad on, aga ise seda endas ei näe. See on siis see, et kas ollakse näiteks natukene kadedad seda välja ütlemata või tõesti, ei osatagi enda ilu veel näha.

Mina mõtlen, et kui kõik inimesed on meie peeglid ja me positiivselt märkame teises inimesed nende häid külgi ja omadusi nii seesmiselt kui väliselt, siis on ju nii lihtne hakata uskuma seda, et, kui ma arvan, et tema on ilus, olen ka mina ilus! Kui ma märkan, et ta on hea autojuht, olen seda ka mina! Kui ta on osav esineja, olen seda ka mina! Isegi, kui see praegu sinu arvates nii ei ole. Sest …

Mida usud, seda lood.

Teine variant kelleski midagi märgata, ongi pigem negatiivse alatooniga, ja see jaguneb kaheks. Inimest kas häirib see, et keegi midagi nii hästi oskab või pigem see, et ta ise nii hästi ei oska. Tegelikult on need sama asi, aga inimene ise ei pruugi seda viimast ise enda puhul märgata.

Näiteks, kui keegi on hästi hea laulja, siis võib sind häirida see, et ta on nii hea ja siis võid sa leida põhjuseid, kuidas tema lauluoskust kuidagi maha teha. Et ta riided ei ole piisavalt ilusad või et ta on ära hellitatud rikaste vanematega või et “tal lihtsalt vedas”. Tegelikult sooviksid sa ise sama hästi laulda ning sisimas tead, et sa lihtsalt ei ole vajalikke samme selle jaoks astunud.

Teine variant võib olla see, et tegelikult sa ei tahagi olla hea laulja, kuid sind häirib see, et laulja naudib seda, mida ta teeb, täiel rinnal. Sina aga, kes näiteks tahad olla hea maratonijooksja, ei salli seda lauljat, kuna tema tegeleb enda kirega ning sina mitte. Seega, kui sind teise inimese juures midagi endast välja ajab, ei pruugi see tegelikult olla seesama konkreetne tegevus, vaid selle taga peituv olemus.

Sama kehtib ka iseloomuomaduste puhul. Kui sind ajab närvi see, kuidas keegi käitub, siis peatu korra ja mõtle, miks see sind närvi ajab? Kas see teine inimene on selles tegelikult süüdi, et sina selle peale närvi lähed? Kui ta just meelega sul kõrva all ei pinise, et sind närvi ajada, siis tõenäoliselt vastutad enda halva tuju eest ainult sina ise.

Teistpidi vaadates, kui sa märkad, et inimene on hell, hea, hoolitsev ja lõbus, võid kindel olla, et seda oled ka sina. Tihtipeale me ei julge inimesena võtta täit vastutust selle eest, kes me oleme ja mis ongi kõige hullem – me ei julge endal ennast vabaks lasta! 😀

Teha musi, tantsida, laulda, lollitada, öösel alasti ujuda, kallistada, kõike välja öelda, seltskonnast lahkuda, karjuda, hüpata jne siis, kui tuleb tuju. Tihti me austame teises inimeses mingeid “imelisi” jooni nagu: ta on nii julge, särav, enesekindel, naljakas jne märkamata, et me oleksime seda ise ka, kui me ainult endal seda olla laseksime. 

Kui meil see alles eile sõbrannade ringis jutuks tuli, hakkasin ma palju teadlikumalt jälgima seda, mis mulle nende juures meeldis ja et kas oli ka midagi sellist, mis häiris. Lahe oli märgata, et vaid ühe neiu juures mind üks asi häiris ja ma ütlesin selle välja ka, sest ma olen juba nii teadlik sellest, kuidas ma endale oma mõtetega liiga teen (et siis sellest väljuda saaks 😀 ).

Nimelt ütlesin ma talle, et “mind häirib see, kui rahulik sa oled. Sa lihtsalt oled. Mind häirib see, kui väga ma näen, et sa oled lihtsalt hetkes. Siin. Kohal.”

Ja talle selle väljendamine oli nii positiivne, nii minu poolt öelda, kui tema poolt vastu võtta 😀 Noh, meil siin selline teadlike naiste ring ka, millest tegelikult soovitan ka masti võtta. Ole koos inimestega, kes julgustavad sul olema päriselt sina ise.

Nimelt ütlesin ma talle selgituseks, et mind häiris tema juures kõik see selle pärast, et ma ise ei oska veel nii kohal olla. Olgugi, et olen jõudnud punkti, kus ma oskan olla niivõrd kohal, et mul ei ketra tulevikuplaanid või minevikupõdemised peas, ketravad mul vahel hoopis teistsugused sundmõtted, mida ma siin hetkel selgitama ei hakka (kuna läheks liiga pikaks – ehk ükspäev arutlen ka selle üle).

Aga ma julgen olla aus enda vastu ja soovitan sinulgi seda teha.

Mõistmine, miks teine inimene sind ärritab, on parim enda arendamise viis.

Võib-olla isegi parem, kui igasugu raamatute lugemine. Sest see on ehtne praktika. Ja kui sa jõuad sinnamaale, et mitte ükski asi sinu meeleolu negatiivseks ei kõiguta, oled ikka ühe vägeva tükiga hakkama saanud 😀

Ja mida rohkem sa selle poole püüdled, seda rohkem ilusat hakkad nägema kõigis teistes ja paratamatult ( 😀 )seeläbi ka iseendas.

Öeldakse, et “kui sa arvad, et sa oled “valgustunud”, siis veeda nädal oma perega ja mõtle uuesti.”. Mulle tundub, et see klapib. Niikaua on meil veel vaja endaga tööd teha. 

Aga oi!, kui tasuv töö see on.

Et olla õnnelik ja rahus. 

Kergusega.

Musid!

Aitäh, et lugesid!
Kõik minu blogis kirjutatu põhineb minu isiklikul kogemusel ning ei pruugi olla täielik tõde. Hoia avatud meel ja mõistev suhtumine käepärast! 🙂
Ilma minu loata ei ole lubatud artiklit kopeerida ja mujal kasutada.
– Sille

Jälgi ja jaga:
error0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *