Kus ma seda artiklit kirjutasin :)

Kas edasilükkamine on eluviis?

Hakkasin täna hommikul lugema päris vana raamatut Wayne Dyerilt – “Sinu loomuse nõrgad kohad”. Raamat hakkas mulle nädalake tagasi silma sõbranna raamaturiiulil ja seda uudistades teatas sõbranna, et võin selle endale võtta. Aitäh! 🙂

Küsimus “kas edasilükkamine on eluviis?” tuli ette juba esimese peatüki esimesel lehel ja selle asemel, et edasi lugeda, tuli idee hoopis natukene mõtiskleda ja sinuga seda jagada. Veel olid sellele leheküljel sellised küsimused nagu “kas ma ikka pean loobuma asjadest, mida ma nii väga teha tahan? ja kas ma pean elama nii, nagu soovivad teised?”

Ma käisin paar päeva tagasi psühhoterapeudi (kas kellelegi teisele tekitab ka see nimi jubedamaid ettekujutlusi, kui asi väärt on? :D) juures ning eile õhtul vestlesin vennaga päris sügavatel teemadel. Mõlemad olukorrad tõid mind väga tugevalt sõnani VASTUTUS. Vastutus tundub olevat üks põhiideid, millele kogu inimese elu baseerub.

Julgus võtta vastutus oma tegude eest. Olla vastutav selle eest, kes me päriselt oleme. Võtta vastutus ka siis, kui olukord on raske. Mõista, et me ise vastutame enda valikute ja õnnelik olemise eest. Lasta kellelgi teisel enda eest otsustada või süüdlaseks jääda, ei too pikas perspektiivis rahu. Elu on mullegi seda korduvalt (ja valusalt) õpetanud.

Näiteks lapsena ei julgenud ma vastutada selle eest, kui ma midagi ära lõhkusin. Ei julgenud üles tunnistada. Vaevlesin piina sees nädalaid. Nüüd kuu aega tagasi kriipisin natuke sõbra autot ja helistasin talle kohe. Olgugi, et süda värises sees, oli kohe palju kergem olla, kui ma julgesin tunnistada, et ma olin käki kokku keeranud. Lõppude lõpuks auto kriipimine ei olegi mingi käkk – see on lihtsalt üks asi! 😀

Edasilükkamine kui eluviis

Üks suuri teemasid, millega mina oma elus tegelenud olen ja millega olen ka oma kliente-sõpru-lähedasi näinud tegelemas, on edasilükkamine. Jäetakse mingi tegevus tulevikku, sest et “praegu ei ole raha, lapsed vajavad oma aega, kõige muu kõrvalt pole aega, pole piisavalt oskusi/tutvusi/julgust” jne.

Üldjuhul need tegevused, mida inimesed edasi lükkavad, on need, millega nad kindlasti tegelema peaksid. Muidu neil ei oleks see kogu aeg kuklas resideerumas. Peamised edasilükatavad ongi oma tervise käsile võtmine (treening ja toitumine), mediteerimine, lugemine, hobiga tegelemine, äri alustamine (palgatöö kõrvalt), suhte lõpetamine (või suhtesse astumine) jne.

Need on tegevused, mis hirmutavad, sest nendega kaasneb suurem elumuutus ja tavaliselt ka palju uudsust ning võõrast. Uus kogemus toob uusi hirme, teadmatust ja ebakindlust, seetõttu ongi kergem (aga kas ka head tunnet tekitav?) seda edasi lükata ja rääkida, et siis, kui … , hakkan ma …, aga praegu ei ole veel see aeg.

Mina olen seda tüüpi inimene, keda ei motiveeri tihtipeale positiivsed mõtted, vaid pigem sellised natukene negatiivsema kõlaga. Hetkel on mul kaks ideed, mis minu otsuseid ja tegemisi kõigutavad ja ma tahan neid sinuga jagada.

Sa ei tea, kas sa oled homme elus või mitte

Paljud inimesed (ja ka mina pole sellest veel puhas) elavad nii nagu oleks kindel, et see homme, “kuu või aasta pärast” on kindlasti tulemas. Reaalsuses ei tea me kunagi, kas me näeme isegi homset päeva. Õnnetusi juhtub alatihti ja ka see, kes autolt löögi või infarkti sai, mõtles ka, et temaga ei juhtu selliseid asju ja et aega veel on.

Tegelikult ei ole. Minu jaoks on selline mõtlemine üks väga suur käivitaja. Elu ei ole nii pikk, kui me arvata võime (samas ei ole välistatud ka 120-aasatseks elamine, aga see on teise postituse teema!). Kui sul närib hinges midagi, mida sa tunned, et sa pead tegema, siis võta lihtsalt kätte ja hakka tegema. Usu mind, ma tean, et algus on raske.

Võib-olla kestab see algus mitu aastat. Oluline on lihtsalt alustada. Ja siis ennast mitte endast välja ajada, kui sa vahepeal loobusid ja hakkama ei saanud. Selle nimi on pidev õppimine ja eneseareng. Kõige olulisem on tahe sellega tegeleda ja usu mind, ajaga läheb kergemaks. Paari päevaga ei pruugi aga midagi muutuda ja sellest tuleb lihtsalt teadlik olla.

Võta vastutus igas olukorras selle eest, kes sa oled

Ma olen aru saanud, kui palju olen mina ennast kuskile kasti püüdnud sobitada selleks, et teistele inimestele meele järele olla. Olen teinud asju, mida tunnen, et ei taha ja tegemata jätnud asju, mida väga tahaks. Olen teinud end olukordades väiksemaks ja püüdnud tagaplaanile jääda või teinekord särada asjade eest, mis mind absoluutselt ei huvita. Seda kõike meeldimise ja kuulumise pärast.

Minu kogemuses on reaalsus see, et kui me niimoodi käitume, ei ole me õnnelikud. Sees närib midagi. Inimesed, kelle hulka kuulume, ei ole justkui õiged sõbrad, sest see sõprus baseerub valedel arusaamadel. Meie hing nutab tegemata ja ütlemata asjade pärast ning sees on rahutus. Minul on näiteks olnud tugevad ärevushäired ja nüüd näen, et lisaks muudele faktoritele, on olnud üheks põhjustajaks see, et ma jätsin tegemata/ütlemata (või just tegin teadlikult) midagi selleks, et kellelegi meele järgi olla.

Kui me võtame vastutuse selle eest, mida me tegelikult tunneme ja teha tahame, aktsepteerime seda ja siis selle ajel ka käitume, on see minu meelest kõige vabastavam tunne üldse. Jah, vahel võib olla, et midagi, mida sa teha tahad, ei ole ilus, aga ka neid külgi endas tuleb aktsepteerida. Kui sul on moraalitunnetus, siis tuleb analüüsida, miks sa seda nö halba asja teha soovid ning siis jääb see ehk tegemata.

Teisalt juhtub ka seda, et kui me oleme 100% see, kes me oleme ja julgeme öelda/teha asju ka siis, kui see teeb haiget meile endale või teistele (ja ma ei mõtle meelega haiget tegemist, vaid tõde, mis vajab välja saamist), siis ongi raske. Ongi nii, et inimesed (ja ka meie ise) saavad haiget, pettuvad, solvuvad, lõpetavad suhtlemise jne. Ning hoolimata sellest, et me ei saa oma emotsioone nulli keerata ja seda valu mitte tunda, usu mind, lõpuks on ikkagi palju parem ja vabastavam olla, kui et sa oleksid ütlemata/tegemata jätnud.

See on tohutult pikk teema ja nagu sa näed, juba olen pikalt vatranud ja püüan mingi loogilise lõpuni jõuda 😀 Hea meelega arutan sinuga sellel teemal teinekord ka päriselus! 🙂 Aga mulle tundub, et väga hästi sobivad siia lõppu sellised mõtted nagu VÕTA END KÄSILE ja VÕTA END KOKKU! Sa tead, mida sa ütlema ja tegema pead. See, mida sa tunned mingi inimese, objekti või tegevuse vastu, on sulle antud põhjusega.

Mida su süda tunneb, käed teha ja suu öelda tahab, on loodud põhjusega.

Meil kõigil on erinevad huvid ja eesmärgid siin elus, aga see, mille vastu sa kõige suuremat tõmmet tunned, on põhjusega antud sulle ja just sellega sa peadki edasi tegelema läbi raskuste ja päikesepaiste. Elu ongi üks suur seiklus, kus sa ei tea, kas järgmine päev on tormine või tuulevaikus. Sinu valik on see, kuidas sa otsustad käituda ja seda päeva läbi viia. Sinu valik ja vastutus on see, kas sa tegutsed/räägid selle nimel, mida sa päriselt tunned või mitte.

Sa ei ole õnnelik, kui sa teed midagi, mida arvad, et teised tahavad, et sa teeksid (või neid tegelikult isegi ei huvita, aga sa ise arvad, et huvitab). Sa ei ole õnnelik, kui sa püüdled ainult materiaalsete asjade omamise või heakskiidu poole teistelt inimestelt. Minu kogemus ütleb, et sa oled õnnelik siis, kui sa tegeled sellega, mis teeb sulle hea tunde ja ei lase teiste inimeste sõnadel end kõigutada.

Vahet pole, kui neile ei meeldi, mida sa teed. Vahet pole, kui nad sinusse ei usu. Võib-olla on nad ise kartlikud ja ei olge enda südameasjadega tegeleda ja lihtsam on ju ikka teist kritiseerida, kui ise ka see julgus kokku võtta. Nii et võta vastutus oma elu ja olemuse ning tegude eest ja ole niimoodi eeskujuks ka teistele, sest nii saame me kõik kasvada ja olla õnnelikud enda täielikus olemuses aktsepteerides enda kõiki osasid.

Ja ma mõtlen KÕIKI! 😉
Aitab edasulükkamisest, on aeg hakata elama!
Sinus on see vägi olemas, mida sa oled arvanud, et ei ole.
Küsi endalt, kas edasilükkamine on sinu eluviis?

Armastusega,
Sille

Jälgi ja jaga:
error0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *