Enesearmastus on illusioon?

Täna tegin Instagrami postituse selle kohta, kuidas on okei, kui sa (ma) mingeid asju teed (või ei tee), mida teised just ei tee (või teevad). Et näiteks on okei, et ma olen 31 ja mul ei ole veel lapsi. Või et ma olen muidu tervislik, aga sõin täna sünnipäeval torti. Kuidas see kõik on okei, aga tihtipeale kipume inimesena end maha tegema asjade eest, mida me arvame, et ei tohiks teha või mida meil pole, mida pole veel saavutanud …

Postituse lõpuks panin mõtte, et elu on ikkagi ilus ja armastan ennast ikkagi. Vahel harva kipun minagi filosofeerima ja abstraktseid asju välja mõtlema. Juhtus ka seekord nii, kui kodupoole sõitma hakkasin. Nimelt hakkasin mõtlema lause peale: “ma armastan ennast (hoolimata …)”. Praegu on väga popp näiteks harjutus, kus tuleb vaadata peeglisse ja öelda endale, et ma armastan ennast (või sind) kuni sa lõpuks ise seda uskuma hakkad.

Või siis lihtsalt korrutad seda endale nt hommikul ärgates, õhtul magama minnes, miks mitte ka päeval. Ma tean inimesi, kelle jaoks see harjutus ei tulnud kuidagi hästi välja ja ka mina kuulusin nende hulka. Kuidas ma saan vaadata peeglisse ja öelda, et ma armastan ennast, kui ma seda ei tee? Kui ma seda ei usu.

Täna jõudsin sellise abstraktsuseni, et äkki ma ei saagi ennast armastada? Või et see on nii mõttetu idee, millega üldse tegeleda või mille üle pead murda? Ma saan aru, et ma saan armastada oma ema, venda või kodulooma. Selles olukorras on kaks inimest. Üks armastab teist. Kui mina ise ennast armastan, siis kas ma olen lõhestunud? Kes on see mina, kes mind armastab? Kas ma saan ennast armastada? Kas ma ei ole mitte üks?

Jamh, võib-olla kisun siin täna äärmustesse ära, aga mulle tõi see mõte päris suure lohutuse ja kerguse selles osas, kuidas ma endasse suhtun ja endaga läbi saan (taaskord, kes see mina on, kes minuga läbi saab). Äkki polegi üldse oluline “õppida ennast armastama hoolimata sellest ja tollest”, vaid lihtsalt teha rahu sellega, kes sa oled.

Lõpetada võrdlemine teiste inimestega ja leida põhjuseid enda rohkem või vähem armastamiseks selle arvelt. Kui mu ümber on näiteks palju saledaid ja vormis naisi ja mina olen siit-sealt pehme, kas siis on põhjust endale sisestada, et ma armastan ennast sellest hoolimata? Või et ma armastan end sellest hoolimata, et ma üldse sellise mõtte peale tulin? See kuidagi kohe tekitab tunde, et mul ongi midagi viga. Et nii mõelda ei ole okei.

Tead ju küll, et öeldakse, et elu saab elada ja õnnelik saab olla ainult praeguses hetkes. Kui me oleksime kogu aeg päriselt praeguses hetkes ja tegeleksime sõnade, tegude ja tähelepanuga ainult sellega, mis praegu käsil on, ei saaks selline abtraktsus nagu enesearmastus üldse meile pähe tulla. Kui keegi ütleb meile pahasti (või hästi) on see ju meie enda valik, kuidas me reageerime. Me võime valida öelda aitäh sinu arvamuse eest ja oma päevaga edasi minna. Paljud aga valivad enda tuju kõigutada lasta, paljudel juhtudel ka enda väärtust vähendada ja siis on terve päev hoopis rikutud.

Mis siis, kui me ei peagi tegelema sellise asjaga nagu enesearmastus? Mis siis, kui selle asemel analüüsida seda, kuidas mingi olukord meid tundma või käituma pani, teha olulised järeldused. Ehk muuta järgmine kord käitumist või püüda jõuda järeldusele, miks selline tunne tekkis, et see enam ei tekiks (kui see tunne oli negatiivne). Ja lihtsalt päevaga edasi minna.

Selline: “ahaaa, ma praegu käitusin nii. Okei. See tunne ei meeldinud mulle. Ma oleksin tahtnud käituda nii. See tuli ilmselt sellest, et ma tegelikult eeldasin teiselt inimeselt seda. Mul polnudki õigust nii käituda. Järgmine kord ma ei eelda enam, vaid küsin.” – noh, näiteks nii.

Ma nimetan seda vaatlemiseks. Maailma kogemiseks hinnangute vabalt. Mina olen sellest veel kaugel, aga mulle tundub see idee jube vabastav. Ma ei pea ennast armastama. See ei ole mingi eesmärk, kuhu jõuda. Ma olen see, kes ma olen. Ma lihtsalt olen. Ma õpin ja arenen kogu aeg. Mulle tundub, et see enese armastamise suunitlus on paljuski ikkagi tulnud teistega võrdlemisest. Et mis meil siis puudu või üle on.

Või siis me püüame endale kinnitada, et ükskõik, mis juhtub, ma armastan ennast ikkagi. See tundub mulle kuidagi selline osa ohvri mentaliteedist, mis tänapäeval ka nii levinud on. Et käitusid kellegagi halvasti, aga armastad ennast ikkagi? Kas see on siis üldse oluline? Mulle tundub, et selline suck it up mentaliteet on harvemaks jäänud. Kõik on nii vaimsed ja spirituaalsed ja õpivad ennast armastama. Äkki on aeg hoopis sellest ohvrimentaliteedist ja enese armastamise püüdest välja tulla, käed puhtaks kloppida ja lihtsalt teadlikult edasi liikuda?

Kas sa teed trenni ja toitud tervisikult selle pärast, et sa armastad ennast? Või selle pärast, et sa tahad kaua elada ja mitte ülekaaluline olla? Kas sa korrutad peeglisse, et sa armastad ennast selle pärast, et sa armastad ennast? Või selle pärast, et terve sotsiaalmeedia lausa karjub, et sul tuleb ennast armastada hoolimata kõigest sellest, mis sa arvad, et sul viga on? Et sa pead aktsepteerima oma vigu ja puudujääke?

Minu silmis on nii, et meil ei ole kellelgi vigu ega puudujääke. Kõik inimesed ja nende elud on omalaadsed. Võrdluspunkti lihtsalt ei tohiks olla (positiivne motivatsioon on muidugi teine teema). Võrdlemine ja enda maha tegemine on aga kurb (ja õpitud, õpetatud) ning laias laastus on see kõik lihtsalt üks suur turundus ja müük. Inimestes tekitatakse halb tunne, et nad rohkem mingeid tooteid või teenuseid ostaksid, mis tegelikult hea tunde vaid ajutiselt tekitavad.

Sul ei ole mitte midagi viga. Ja sul ei ole mitte midagi puudu. Vaata sellele tõele näkku. Nii palju on näiteks ülekaalulisi inimesi, kes on õnnelikus suhtes samal ajal, kui õrna kõhupekiga neiu arvab, et ta on paks ja ta ei ole väärt meest leidma. Palju on inimesi, kes elavad suhteliselt kesistes elutingimustes, kuid on õnnelikud, sest neil on teised väärtused (näiteks pere ja lähedased). Samal ajal on katusekorteris ja sportautoga sõitev inimene õnnetu, sest temal on pereväärtused puudu tänu pidevale töörügamisele.

Iga inimese jaoks on olemas inimesed, kes aktsepteerivad ja armastavad neid sellistena nagu nad on. Sinu jaoks on ka need inimesed olemas. Tänapäeval aga tundub, et paljud inimesed on endale justkui mingi kaitsekilbi peale pannud (ka mina kuulun veel nende hulka) ja ei julge (uusi) inimesi endale enam ligi lasta. Sest me näiteks arvame, et meil on midagi viga, puudu, üle jne.

Tegelikkus on see, et kui me võtame omaks kõik oma omadused, tegeleme nende muutmisega, millega saame (kui tahame) ja jääme igas olukorras ausaks, ehedaks, iseendaks, siis see enesearmastamise teema ei tulegi üldse üles. Sa lihtsalt oledki sina ja naudid sina olemist. Sa ei pea kunagi mõtlema, kas sa armastad ennast või mitte, sest see on ilmselge (kesiganes see sina siis on, kes sind armastab :D).

Seega, minu arvates on kõige olulisem hoopis julgus jääda iseendaks ja teha rahu kõigega, kes me oleme, mis meil on ja mis meil (VEEL) ei ole. See on üks väga põnev teekond, aga ma näen, et siis on kohe palju kergem olla. Kui me võtame olukordi ja ennast nii nagu need on, mingeid filtreid peale panemata. Hinnangud võimalusel kõrvale jätmata. Tehes analüüsitud ja vahel ka tunde ajel otsuseid. Julgedes end siiralt avada ja jääda iseendaks. Sest ainult siis saavad ka teised meid päriselt armastada.

Armastusega, Sille

Jälgi ja jaga:
error0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *