Kui ma saaksin pidada sulle inspiratsioonikõne …

… siis ma peaksin seda endale ka. Päriselt. Ükskõik kui edukas mingi inimene meile paistab, kõigil inimestel on oma mured, väljakutsed, rasked hetked. Vahel on neil, kes meie arvates eriti õnnelikud olema peaksid, veel raskem kui neil, keda mõni peab “selleks, kellel on vähe elus vedanud”.

Kui ma saaksin pidada inspiratsioonikõne, siis ma ütleksin sulle, et ÄRA PÕE! Ära muretse! Tee lihtsalt ära! Mida rohkem sa mõtled, seda keerulisemaks ja raskemaks sa selle endale teed. Neid inimesi, kes sind maha teevad, negatiivselt kommenteerivad, alla tirida tahavad, jätkub ALATI! Õnnelik inimene on see, kes seda teab ja sellest hoolimata oma eesmärkide ja unistuste poole liigub.

… siis ma ütleksin sulle, et SA EI SAAGI MITTE KUNAGI VALMIS OLEMA! Mitte keegi ei sünni kirjanikuks, muusikuks, käsitööliseks, ehitajaks või kokaks. Kõik õpivad. Jah, mõnel inimesel on võib-olla suuremad eeldused, kuid nemad peavad ka õppima, et saada paremaks. Kõik need edukad inimesed, keda me teame, kellel läheb äris hästi või kellel tuleb oma töö hästi välja, ei saanud heaks üleöö. Need inimesed on vaikselt kogu aeg ennast arendanud, lihtsalt et kui teised ka seda märkavad, siis nad saavad alles tuntuks. Ja siis meie mõtleme, et küll tema on andekas! Võib-olla andekas, aga suurema tõenäosusega oli tal suur hulk julgust peale hakata ja tuhandeid tööle pühendatud tunde.

Tee kõvasti tööd!

… siis ma ütleksin sulle, et SA OLED VÕIMELINE KÕIGEKS, MIDA SA SUUDAD ETTE KUJUTADA. Ok, ma ei tea, kas inimesel on võimalik lendama või üleöö viisi pidama hakata, aga realistlikes piirides on kõik võimalik. Oluline ongi mõista seda, et mitte miski, mis on väärt saavutamist, ei tule tavaliselt lihtsalt. Isegi, kui sa oled andekas, kaasnevad sellega oma väljakutsed ja murekohad, millest tuleb läbi minna. Pea aga meeles, et ükskõik, mis vabandused sul on selleks, miks sa arvad, et sa ei ole võimeline midagi saavutama, on sul õigus. Sest, kui sa usud, et sa ei saa seda, siis sellest saabki reaalsus. Esimene samm on uskumine, et sa oled võimeline ja oled seda väärt. Teine samm on julge peale hakkamine ja kolmas on pidev töö.

Nad ütlesid, et ma võin saada kelleks iganes – seega ma hakkasin Ämblikmeheks!

… siis ma ütleksin sulle, et see on okei, kui sa mõni päev oled väsinud või motivatsiooni pole. See on okei, kui sa mingil põhjusel pead endale antud lubaduse murdma. SEE ON OKEI! Ära tee ennast selle pärast maha, et sa ei läinud trenni, sõid selle koogi, ei kirjutanud järgmist peatükki, et võtnud aega tantsimiseks vms. Meil on kõigil neid hetki, kus tahaks pea teki alla peita ja mitte midagi teha. SEE ON OK! Ole teki all. Naudi seda olesklemist. Lihtsalt pea meeles, et see tunne saab millalgi otsa ja sa oled jälle ree peal (pealegi – kes ütleb, et koogi söömine ja teki all olesklemine tähendab ree pealt maha kukkumist?!). Oluline on meeles pidada, miks sa üldse oma eesmärgi poole liikuma hakkasid.

… siis ma ütleksin sulle, et iseenda aktsepteerimine ning mõistmine on KÕIGE OLULISEM EESMÄRK, milleni sa püüdlema peaksid. Ära püüa näha välja või käituda nagu keegi teine. Ära püüa saavutada midagi, mida teised saavutada tahavad. Sa tunned tegelikult igas hetkes ära, et kas see, mida sa öelda/teha tahad, on sulle kerge või raske. Ja ma mõtlen kerge selles mõttes, et see on sinulik. Ja raske siis, kui see ei ole sinulik. Tihti püüame me teistele meeldida, kuskile sobituda, sihtida ideaalide ja eesmärkide poole, kuhu kõik justkui rihivad, et siis olla edukad ja tunnustatud. Tegelikult ei ole seda vaja. Kui sa saavutad midagi (või vähemalt rihid selle poole), mille poole sa arvad, et tuleks rihtida (stiilis Naabrist Parem), siis see õnnehetk on üürike.

Naabritel on paremad asjad

… siis ma ütleksin sulle, et TÕELINE ÕNN peitub heades suhetes iseenda, oma lähedaste ja töökaaslastega. Tõeline õnn peitub selles, kui sa julged iseendale kindlaks jääda (kellelegi seejuures liiga tegemata) ja lubad endal nautida oma loomingut ja laisklemist. Tõeline õnn on siis, kui sa mõistad, mida sinu keha ja hing vajavad selleks, et sa oleksid harmoonias, rahus, et sul oleks kerge olla (mitte mida teised sinult ootavad või, mida sa arvad, et teised sinult ootavad).

… siis ma ütleksin sulle, et FÜÜSILISE KEHA TERVIS ON VÄGA OLULINE tugeva vaimse seisundi ja tegutsemistahte jaoks. Ära sea endale ulmelisi kaalueesmärke ega võrdle end kellegi teise peegelpildiga, vaid õpi mõistma, millist toitu ja liikumist sinu keha vajab, et sul oleks palju energiat ning mõte selge. Tee üks samm korraga, ära muuda oma elustiili kardinaalselt, siis on tagasilöögid kerged tulema. Ja sa võid imestada, et mingiks ajaks oled soovitud kaalunumbrini jõudnud justkui imeväel. Sest et kui sa hakkad taipama, mida su keha vajab (et SUL oleks hea enesetunne), ei taha sa teda enam kehvasti kohelda.

… siis ma ütleksin sulle, et SINU ELU ON SINU VASTUTUS. Pole mõtet süüdistada oma vanemaid, elukaaslat või töökaaslasi selles, kui sinul on raske. Muidugi, oluline on asjasse segatud inimestega rahulikult rääkida sellest, kuidas ja miks sa ennast niimoodi tunned. Aga vastutus tuleb selle olukorra eest ikkagi ise võtta. Samamoodi kui sa oled haige, oled sina see, kes peab haiguse läbi põdema ja terveks saama. Teised saavad aidata sind põetada. Niimoodi saad sa ka kõigis muudes olukordades paluda teistelt inimestelt tuge, kuid ära jää lootma, et keegi sinu raskuse ees vastutuse endale peaks võtma. Mida kiiremini sa mõistad, et sinu elu ja sinuga juhtunu on SINU VASTUTUS (isegi, kui tegu on õnnetusega), seda kiiremini hakkad sa otsima lahendusi ja saad ohvriseisundist välja liikuda.

Räägi-räägi sellest ohvrirollist, mida sa mängid tänu neile oludele, mis sa ise endale loonud oled.

… siis ma ütleksin sulle, et OLE ISEISESEV, VÕTA VASTUTUS, KUID JULGE ABI KÜSIDA. Mina olen vägagi iseseisev olnud terve oma elu. Arvanud, et ma pean ise kõigega hakkama saama. Ja kui ma olen abi küsinud, olen end isegi häbi pärast väga kehvasti tundnud. Mina olen see tüdruk, kes oma ratta rongis ise konksule tõstab või veekanistri veeautomaadis ära vahetab. Või see, kes pigem ei lähe, kui ta ei leia ise viisi, kuidas minna. See on minu jaoks olnud väga suur õppetund. Sest tõesti – inimesi on nii palju ikka sellepärast, et me peame kokku hoidma. Me oleme erinevad ja kõigil on oma oskused, abinõu ja koostöös me saame toetada üksteise teekonda, et me kõik saaksime kasvada, areneda ja läbi selle arengu ka teistele vastu pakkuda oma rõõmsat seltskonda, õpetlikke sõnu või pelga kohalolu.

… siis ma ütleksin sulle, et OLE ISEENDA FILMI PEATEGELANE ja ära pürgi kellegi teise filmi kõrvalrolli. Mida ma sellega mõtlen on see, et näiteks nii mõnedki inimesed, kes on vallalised, tahavad suruda end suhtesse ja teha selle jaoks kõik. Nad tahavad olla kõrvalroll teise inimese filmis. Või näiteks keegi, kes väga austab mingit kuulsust ja soovib tema jaoks ette-taha kõik ära teha, et saaks temaga koos viibida. Sellised inimesed on kiindunud mingisugusesse ideesse, mille jaoks nad on sekundipealt valmis loobuma oma praegusest tegevusest, et tormata teise inimese juurde. Ära saa valesti aru, me kõik olemegi teiste inimeste filmis kõrvalrollis, aga me peaksime samal ajal särama iseenda filmi peategelasena. Ehk et olema vaba tugevatest kiindumustest, sõltuvustest, sundimistest.

… siis ma ütleksin sulle, et mida vabam sa oled, seda rohkem sa saavutad. Eesmärkide seadmine ja nende poole püüdlemine on väga olulised, kuid veelgi olulisem on mõista, et igal asjal on oma koht ja oma aeg. Kõik asjad ei peagi teoks saama. Oluline on teada, millal tuleb loobuda. Oluline on lasta asjadel vahepeal lihtsalt olla, kulgeda. Püüda vähem teada saada ja kontrollida ning rohkem kulgeda iseenda olemises, olemuses. Näiteks selle asemel, et meeleheitlikult oodata, millal värske kallim sulle kirjutab, lähed naudid hoopis loodust või joonistad midagi.

… siis ma ütleksin sulle, et see postitus on juba jälle nii pikaks läinud, aga kui sa soovid veel, siis anna teada ja ma kirjutan aina juurde.

Aga lõppude lõpuks, kui me kõik suudaksime võtta elu kui mängu, oleks kohe palju lihtsam. Läks jamasti? Alustan uuesti? Läks täiega luhta? Õpin ja liigun järgmise tegevuse juurde! Kui me analüüsime toimunud olukordi sellest aspektist, mida me saame sealt õppida, järeldada oma tegude tagajärgi, saamegi võtta elu kui mängu – “sellised nupuvajutused tõid sellise tagajärje, huvitav. Aga kui ma nii teen, mis siis saab?”. Sellest võiks saada omaette hasart, kus elamine ja uued olukorrad tunduvad põnevad, kellegi arvamus meid ei morjenda ja me armastame elu!

One day, I will write a book (or five), I promise.

Armastusega,

Sille

PS! VaimuKeha viies ja viimane konverents “Sinu Lugu” toimub 11.o1.2020! <3

Jälgi ja jaga:
error0
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *