Täna tegin Instagrami postituse selle kohta, kuidas on okei, kui sa (ma) mingeid asju teed (või ei tee), mida teised just ei tee (või teevad). Et näiteks on okei, et ma olen 31 ja mul ei ole veel lapsi. Või et ma olen muidu tervislik, aga sõin täna sünnipäeval torti. Kuidas see kõik on okei,
Hakkasin täna hommikul lugema päris vana raamatut Wayne Dyerilt – “Sinu loomuse nõrgad kohad”. Raamat hakkas mulle nädalake tagasi silma sõbranna raamaturiiulil ja seda uudistades teatas sõbranna, et võin selle endale võtta. Aitäh! 🙂 Küsimus “kas edasilükkamine on eluviis?” tuli ette juba esimese peatüki esimesel lehel ja selle asemel, et edasi lugeda, tuli idee hoopis
“Do you travel alone?” “Yes!” (ütlen ma rõõmsalt) “Oh!” (ütlevad nemad kurbust välja näidates) “Hello, I came to eat!” “How many people?” “Just me!” “Oh … okay.” Mulle pakub see juba lõbu, kuidas võõrad inimesed mõtlevad, et neil on õigus minu üle kurb olla, kui ma ütlen, et ma reisin üksinda. Nagu üksi reisimine oleks
See on minu toa/kodu aken, kus on tehtud lauapildid, kus vesi on peal 🙂 8. detsember Täna sõin ma ainult puuvilju terve päeva. Nende hulka kuulusid mango, papaia, banaan, õun, mandariin. Ostsin ka meloni, aga see oli nii toores, et kahjuks ma viskasin ta ära 😀 Kui aus olla, siis väga mõnus oli tegelikult nii
Jah, tuleb välja, et ma sain Hingedepäeval 31 aastat vanaks. Noh, Sille keha sai. Mina ise ikka olen vanem, mulle vähemalt tundub nii 😀 Avastasin, et kirjutasin ka 29ndaks sünnipäevaks elutarkusi, aga 30ndal läks see kuidagi unustustehõlma. Seekord siis võtsin varakult kätte ja püüan hästi lühidalt edastada need 31 mõtet, mis esimesena pähe tulevad. Ju
Hellohello või peaks ütlema dobre! Käisin nädalaks ajaks Bulgaaria Sunny Beach rannapiirkonda avastamas ja otsustasin kirjutada postituse selle kohta, miks inimesed reisil olles tavaliselt juurde võtavad ja anda mõningad nipid, kuidas seda mitte teha. Enne reisile tulekut märkasin Instagramis mitut reisipostitust, kus mainiti head sööki ja seda, et kui liiga kauaks reisile jääda, tuleb tagasi
“Oeh, need tulemused tulevad nii aeglaselt, ma ei jõua ära oodata, ma parem annan alla… Ma ei saa kunagi peenikeseks… Ma ei suuda kunagi nii palju raha kõrvale panna… Millal ma veel nii tugevaks saan – ma olen ju nii nõrk, ma ei jõua midagi teha… Pole mõtet proovidagi, nii kaua läheb aega…” Pigem olen
Päike tuli välja ja pani minu vähesed huumorisooned voolama. Täna postitus “kuidas muutuda zombiks” ei räägi sellest, kuidas Walking Deadi (kõndivad surnud) sarja kandideerida või mida teha siis, kui zombiapokalüps päriselt kunagi tulema peaks. Ei! Seekord räägime sellest, mis praeguses ajahetkes on kõige potentsiaalsem variant zombiks muutuda. Ja ole ettevaatlik, sa võid juba nende hulka
Sa trambid mu peal. Sa ei austa mind. Sa kohtled mind, nagu ma poleks midagi väärt. Olgugi, et ma annan sulle endast kõik, et sul oleks imeline elu. Ja kõik, mida ma vastu palun, on vaid see, et sa kohtleksid mind austusega. Et sa ehk isegi armastaksid mind. “Miks sa mind vihkad? Miks oled sa
Minus on juba pikemat aega keerelnud see mõte, mida lihtsalt sõnadesse panna ei osanud. Ega siiani päris täpselt ei oska, aga ma üritan. Kes on minu tegemisi ja blogi jälginud, siis see teab, et alguse sai mu blogi koolituste/workshoppide/raamatute vms kokkuvõtete kirjutamisest. Kirjutasin seda, mida kusagilt olin õppinud ja kuulnud. Seejuurde hea tähelepanek – kui